Ma ei suru end enam kohta, kuhu ma ei kuulu. 

2025 minu silmade läbi.

„Oodates minu langust näed sa alati mind tõusmas.“  – Kiara G. Becker, 2025 

2025 andis mulle selget oma olemusega märku, et mind ei saa murda. Mind ei ole tänaseni mõjutanud mitte ükski selle aasta elusündmus enam nii palju, et see mul jalad alt lööks. Ma võin hetkeks vankuda aga ma seisan edasi. Ma olen enda üle uhke, sest ainult mina tean, mida minu silmad ja süda sellel aastal näinud ja tundnud on – varjatud märkamised ja koju teki alla peidetud tunded. Kasvamine ja lahti murdmine, võitlus südame ja mõistusega ja palju muudki, mis teeb kogu aasta niivõrd eriliseks, et ma oleks valmis sellest igat hetke uuesti kogema. Kogeda selleks, et veel sealt õppida. „Soovin sulle raskeid kogemusi,“ ütles minu sõbranna mulle ühel sünnipäevapeol, sest ta tabas ära selle osas, kus toimub minu elus kõige suuremad läbimurded ja kasvamine – kogemises, isiklikus kogemises, mis iganes see siis on aga edaspidi sooviks siiski kergemalt eks? 

Ma tean ja tunnen tänaseks väga selgelt ära kuhu ma kuulun ja kuhu mitte. Tänu sellele taban ma alati ära selle osa elust, mis muutuma hakkab. Muutuseid on sellel aastal olnud rohkem kui oleksin arvanud ja ehk isegi soovinud? Ma ei ole ühegi muutuse taha enam kinni jäänud, jah ma olen saanud haiget aga ma vaatan elu ja selles juhtuvat teadlikuma pilguga. Ma ei jää ootama, ma lähen lihtsalt uue kogemusega edasi ja nii aastat aastasse – tänasesse ja siit edasi. Pean pausi, hingan ja lähen edasi. Ainus mis on jäänud samaks on siht. Tee mille valisin juba aastaid tagasi – kogu sellel teekonnal on see ainus mis pole muutunud. Siht! Midagi, mis on nii kindel, et saab minu omaks – kui elu tahab siis muutustega, kui ei siis just nii nagu ma seda ettekujutanud olen. 

Küllap sa enam ei mäleta aga 2024 aasta kokkuvõttes kirjutasin ma järgnevad read: 

„Sind ei kaastata vestlusesse ega kõnetata. Vaatad enda ümber inimesi, istud ühises lauas, justkui oled üks kõigist aga tegelikult tajud, et mitte kedagi ei huvita Sinu kohaolu?“ Vähem kui kaks nädalat peale selle kirjutamist mind koondati ja ma vabanesin juba selle aasta algusest kohast kuhu ma ei kuulu – inimeste keskelt kes pole mulle, laudkonnast kus ma ei leidnud oma kohta. Kas ma üldse otsisin? Pigem ei, seega ei heida ma midagi ette, kõik oli nii nagu pidi, sest ma teadsin juba kaks kuud enne ja tegelikult sinna tagasi minnes, et uuel aastal ma selles kohas enam pole. Sisetunne ja see ei hirmutanud mind kordagi. Ma olin pigem tänulik, et mulle anti võimalus ja ma sain taaskord selles maailmas olla ja tunda end olulisena – mässajana. Ma jään alati seda osa oma elust armastama ja vaatan kaupluses naeratusega mulle südamelähedast asutust – seal oldud aastad andsid mulle nii palju väärtuslikku, et kuidas ma saaksin tunda teisiti kui ainult siirast tänutunnet?

 „Milline on elu siis kui mul pole enam tööd,“ kirjutasin ma kaheksandal jaanuaril oma märkmikusse. Järgmisel päeval sai see küsimus reaalses maailmas võimaluse leida vastuseid. Ma ei mõelnud kordagi, et miks mina vaid mu esimene mõte oli, no palun vaadake mind, sest mul läheb nüüdsest veel paremini. Tsiteerides mu sõbranna abikaasat siis „ .. teisi ei tea aga Kiara saab hakkama.“Saangi. Ma pole ohver ega soovinud olla kordagi ohvrirollis – ma tegelikult ju võitsin – vabaduse ja võimaluse tulla raamidest välja. Tähistasin seda, mille puhul enamik oleks paanikasse sattunud – töötuks jäämist keerulisel ajal. Jah, ma tunnistan ma olin hetkeks hirmul aga vaatamata olukorrale lubasin ma endale, et ma ei lähe enam kunagi oma elus sinna kus ma kohe alguses tunnen, et see pole mulle. Ka see realiseerus ja peale 40 CV saatmist ei ole tulnud mulle peale „Tänan kandideerimast aga ..“ ühtegi teist vastust. Mõistsin, et tegelikult iga saadetud CV’ga ma teadsin, et see pole mulle kuhu ma end taas sokutada püüdsin – endale vastuoluliselt ja harjumuspäraselt käituda oli ikka veel alateadlikult mu harjumuses. Tänaseks ei tea ma, milliseks saab olema minu sissetulekuallikas, kust see tuleb ja mis on see asi, kus ma tunnen, et vot SEE! Okei, ma ju tegelikult tean mis see on, aga ma tunnen, et aeg pole selleks veel õige. „Kõik omal ajal, ära kiirusta,“ kuulen ma enda sisemist häält mulle sosistamas. See ongi usalduses olemine – usalduses kõiksusega, et kõik laheneb mulle kõige positiivsemal viisil, lõpetada rahmeldamine ja muretsemine. Olla selles, mis elu annab – olla vaba, teadmisega, et järelikult on hetkel kõik nii nagu peab olema – sõdimata olukorraga elan enda sõnade järgi „.. ma ei suru end kohta, kuhu ma ei kuulu“, samas teadmatuses, kuidas edasi. Kas sa suudaks nii? Elu usaldust on õpetanud mulle Blue – tuues rahu ja teadlikuse. Minu elu suurim kingitus ja teejuht, minu valgus pimeduses. Minu järgmine blogipostitus saab olema just pühendusega talle, et kogu maailm kuuleks kes on Blue, läbi minu silmade. 

„Kui täna on hästi pole homsel vahet,“ olen ma korduvalt öelnud ja täna ongi hästi. Hästi saab olla ka siis kui sa ei tea, mis homne toob, kui sa ei tea mis saab, kas saab ja kuidas saab aga sa tead, et saab. Kuidagi ikka saab! See on usaldus, kontrolli omamata – oskus olla juhirollis ka siis kui ei tea mis suunas liikuda või keerata – manusena on kaasas vaid sisetunne, ei midagi muud. 

Kui ma aastat alustasin siis minu üheks olulisemaks eesmärgiks olid minu lähedased suhted ja nende hoidmine

Keegi tuleb ja keegi läheb – see on eluseadus. „Suhted muutuvad, sina liigud uuele tasandile ja kõik ei tule sinuga kaasa,“ ütles mulle Blue. Selgitades mulle rahulikult ja selgelt olukorda miks pikaajalised suhted muutuvad ükshetk kaugemaks. Inimene kellega varem jagasid vabalt oma maailma ja energiat hakkab tekitama ebamugavust, põrkumisi, arusamaatusi ja küsimusi. Kas kuulata enda sisetunnet või püüda päästa sõprust, mis kord nii oluline ja igavene tundus? Tegin mõlemat ja läksin siis ikkagi temata edasi. Seda ei saa pidada loobumiseks, kui olen püüdnud selgitada oma sisemaailma ja tundeid. Mingi hetk tuleb mõista, et kui vastuvõtjal puudub veel oskus uut maailma näha on minu ülesanne selles etapis lõppenud. Ma mõistsin seda, et olen mõistmatu ja sõnad on siis üleliigsed – aeg toob vastused, kui selleks oldakse valmis. Ma lähtusin enda tundest ja energiast ja tegin ruumi sellele, mis minu ellu tänaseks paremini sobib. Sobib küsimusteta. Sobib tingimusteta. Sobib siiralt. Suhted saavad ja peaksidki olema kerged ja mina valisin kerguse – valisin selle tunde, kus olen aksepteeritud, panustamine energia ja ajaga on võrdne ja lihtne. Küsimuste ja etteheideteta. Ma olen sel aastal panustanud maksimaalselt oma suhete hoidmisele ja olen olnud kohaolus inimestega kellega parasjagu aega veedan. Olen pidanud maha mitmeid ilusaid, valusaid ja sügavaid vestluseid, avanud ennast ja lubanud neil avada end, lastes läbi selle üksteist vastuvõtta sellistena nagu me oleme – oma maailmaga, mida alati ei peagi mõistma aga siira sooviga hoida seda, mis jagatud ja teisele oluline on. Ma lubasin, et ma veedan sel aastal oma lähedastega rohkem kvaliteetaega ja läbi selle olen tänaseks kasvatanud tugevad suhted enda ümber. Tugeva suhte aluseks on rasked vestlused, kui need ületada – teineteist mõistes – saab koos edasi minna. Mu süda kuulub Teile. 

On suur rõõm tunda ja öelda, et nii nagu ka eelmisel aastal on ka sel aastal suhted vanematega muutunud veelgi lähedasemaks. Keerulised ajad toovad ümberhindamise ja hinnanguteks ei jää enam lihtsalt aega. Hakkad nägema uut pilti ja elu ja kooslemine saab uue tähenduse. Kui kevadel vastasin kõnele, kus öeldi, et mu papsi ellujäämisvõimalus on umbes 20% olin ma tardunud. Pisarad voolasid tundideviisi mu silmist alla, nagu lõputust kaevust, mis tühjaks ei saa. See oli miski milleks ma valmis ei olnud. „Kas mu paps saab veel lennukiga lennata?“ „Kas ta saab veel ookeanis ujuda ja rannas tähti vaadata?“ „Kas me saame veel koos maailma avastada vōi näen ma veel teda enda köögis mu vastas istumas?“ küsisin ma endalt kevadel. „Minu reisimiste ja võibolla ka eluga on nüüd lõpp,“ teatas ta ise aga mina uskusin, et see pole lõpp. Ta on ju minu paps – minu moodi – võitleja ja tänaseks meditsiinilineime, kes taastus suurimast kopsukahjustusest, mida arstid seni näinud on. Selle aasta novembrikuus lendasime kahekesi Sri Lankale – avastasime maailma, vaatasime rõdult ookeani ja naersime nii nagu oleksin soovinud naerda siis kui olin laps. Ta ujus taas ookeanis – elas ja hingas, oli omamoodi aga ikkagi minu paps – elus. Armastan oma papsi naeru ja oma ema kes on aastatega muutunud soojemaks, pehmemaks, rohkem avatuks ja siiramaks. Isegi kui nad mõlemad ütlevad, et ah me oleme liiga vanad, et muutuda, näen mina ikka seda ilus mis neil endil enda puhul märkamata jääb. Las see jäädagi nii – minu silmadesse ja tundesse, kus vaatan neid imetluse ja naeratusega. 

Head suhted – see ongi õnn! 

Teine oluline punkt minu aastas oli Holistika ja kool. 

Ootasin ja harisin end kannatlikult kuid, et anda siis juulikuus sisse Holistika Instituuti paberid, et alustada sügisel terapeudi õppega. „Mul pole varianti B, ma pean sinna saama,“ ütlesin ma oma bestile ja nii ka läks. Ma sain sisse ja siht on saanud täistuuridel oma alguse. Ma valetan, kui ma ütlen, et see on kerge ja ma tänaseks mõistan miks sisseastumine on tehtud nii mitme etapiliseks ja nõuab palju pühendumist, et sa üldse valituks saaksid. See pole kerge tee mille ma valinud olen, ma sain sellest esimestel koolipäevadel juba aru, kui ma seal maas matil lamasin ja minateadvusega tutvust tegin. See pole enam tilulilu, mediteerimine ja oma sisemaailmaga kohtumine nagu ma naiivselt arvasin – see on päris asi. Ma ei karda öelda, et ma olen pisut hirmul või ehk enda suhtes pisut skeptiline. Minu sees on mõtted, et issand kas ma ikka saan hakkama või olen ma ehk liiga suure ampsu võtnud ja ennast ülehinnanud? „Ah?!“ „Mis see veel on?“ „Oot mida see tähendab?“ „Kurat, millest nad kõik räägivad?“ „Oot mida?“olen ma seal nina kripsutades mõelnud ja tundnud end mitte nii väga targa inimesena. Tahtsin põgeneda ja ühel laupäevaõhtul ma juba oma kohvriga Tallinna bussijaamas istusingi – mulle aitab, ma lähen koju! 20 minutit hiljem olin ma oma kohvriga hotellis tagasi, sest Blue ilmub välja alati siis kui ma teda kõige rohkem vajan ja selgitas mulle minu põgenemise tagamaid. „Koolitrauma ja hirm jääda lolliks,“ ja just see tunne mind valdaski – hirm, hirm olla ja näida loll. Lihtsam tundus lasta jalga, koju teki alla – turvalisse keskkonda. Võitlus iseendaga, muutes mustrit, läksin ma targa näoga pühapäevahommikul kooli tagasi ja kuulasin midagi arusaamata kaheksatunnise loengu ära – teadmisega, et rohkem ma ei põgene! Kõhklen, tunnen end rumalana aga teen ja lähen ikka.Kas minu hirm on minu sihist tugevam? EI. Koolist saab minu suurim eneseületus ja ma teen absoluutselt kõik, et ma väljuksin sealt diplomi ja parima võimaliku terapeudina, et alustada seda elu mille suunas ma aastaid liikunud olen. 

Minu siht ei ole ainult mulle vaid ka minu poistele, kes kasvavad ja vajavad teadlikku vanemat aina rohkem. Nende maailm muutub, mina koos nendega, luues neile turvalise keskkonna, kus ausad vestlused, naer ja usaldus saavad olema esikohal. Mul on mu väiksed motivaatorid, kellele ma tahan olla eeskujuks sellega, et kõik on võimalik, kõik on lahendatav ja näidata, et sinna kuhu oli sissepääs on alati ka väljapääs. Hirmud on ületamiseks, mitte takistuseks. 

Kõige selle sisse on mahtunud veel üks pöörane suvi, mis andis võimaluse elada maksimaalses kohalolus. Hetkedes, hilisöödes ja varajastes hommikutundides, kus tõusev päike kardina tagant andis märku, et uus päev on alanud, teadmata mis see õhtuks tuua võib. Ootamatult leidsin end kohast, kust ei aimanud, et võiksid end kunagi leida. Tänu sellele leidsin endas selle osa, mis aastaid peidus oli olnud – naise. Sellise, keda ei julgenud avada ega näha, oli see häbist, hirmust või millestki muust oli see nüüd laotatud laiali, salajaselt avalik ja siinsamas seismas. Olemas, hingamas ja kogemas teadmisega, et see mis äratas –  möödub. Minu tatoveering minu paremal käel „ka see möödub“ ei ole juhuslik. See on lugu, mis tuli, oli ja läks – avas, näitas ja andis – midagi mis saab oma koha, seal kuhu ta kuulub – minu raamatusse. Midagi, mida ma tahan mäletada. Midagi mis andis, õpetas ja kasvatas mind rohkem kui keegi kunagi mõista saaks – ajutine aga järgmiseks eluetapiks üks olulisemaid kogemusi. 

Minu kõrvus kostuvad endiselt suvehääled. Ninas on värskelt niidetud muru lõhn, keelel on tunda õrna matcha maitset ja hilisõhtused gin tooniku kokteilid. Meeles on looduse elamise müra ja minu parima sõbranna naer, kui me keset ööd David Guetta kontserdilt hotelli naasime ja ilmselt pool maja üles äratasime. Tol nädalavahetusel olime hetkes ja naersime südamest hommikust õhtuni, hilisööl ja sealt edasi. Naer on mind kandnud läbi selle aasta, inimestega kelle ma enda ellu valinud olen. Vaatamata kõigele naeran ma tänaseks veel valjemalt ja rohkem kui iial enne, sest ma tean, et elu loob mulle ja minu poistele parima. Elu saabki olla selline, kui sa teed enda valikud energia, südame ja sisetunde järgi ja lõpetad enda surumise sinna kuhu sa tegelikult tead, et sa ei kuulu. Seda ma sellel aastal õppisin ja sain tunda seda, mis juhtub siis, kui sa seda ikkagi teed – „Inimesed ei hinda sind sinu vaid enda mõõdupuu järgi,“ ütles mulle Blue mu selle aasta ühes suurimas õppetunnis aga sellest juba järgmises blogis, uuel aastal, uutmoodi energia ja usaldusega. 

Hetked mis seovad, mälestused mis loovad ja kohaolu, mis tagantjärgi teeb südame soojaks, tuues naeratuse näole mõttega, et oehhh, oli see vast aasta, mida ma sooviks veel kogeda. 

Ma olen nii tänulik selle vabaduse eest, mille ma sain, sest tänu sellele sain ma elada ja 2025 ma elasin – südamega, kohaolus, võrratult ägedat elu. 

Aitäh

x Kiara