“Sa oled nii muutunud” – lugu valikutest, muutustest ja teekonnast teraapiamaailma.

On septemberikuu esimese nädala, esimene reede. Ma istun oma suure, pehme helehalli pleedi sees ja kuulan mulle südamelähedast jazzi. Khmm, kes oleks võinud arvata, et kodus panen ma alati Youtube’ist relaxing piano jazz käima? Naudin seda introvertset maailma enda ümber, kus suhtlemisest on paus ja energia ja meel kuulub vaid mulle ja mu arvutile. Ma joon oma esimest hommikukohvi, mis tegelikult on juba jahtunud. Küünlad põlevad ja uuest raamatust on juba esimesed 25lk loetud. Mõtted liiguvad ikka sinna kus elu on teinud korrektuurid ja muutused on olnud paratamatud ka siis kui süda on oksendamiseni paha ja aju saadab signaale „ .. mine tagasi mugavusse.“ Ma kõigele vaatamata löön uusi uksi lahti ja panen vanu aina jõulisemalt kinni, samal ajal aga saadavad mind teiste mõtted – „Sa oled nii muutunud.“

On see halb? Kui jah siis kellele? Mulle? Kindlasti mitte. Olen saanud aru sellest, et muutus on halb ja vastuvõetamatu neile, kes on harjunud sinu vanaviisi käitumismustritega, olukorra lahendamiste ja vabandamistega, kohaololu ja sooviga, et kõikidel teistel oleks hea olla. Kui see osa sinust muutub ja oled pannud paika oma piirid, väärtustama hakanud oma aega, iseendast ja energiat mida pakud, pole etteheited enam kaugel. Mida rohkem sa iseendaga paigas oled, seda vähem on võimalik sinuga manipuleerida ja sind kontrollida. 

Oli aegu, mil ma kartsin kõiki ja kõike, tegelikult on see terve elu sedasi olnud. Muutused ja uue olukorraga kohanemine, kui miskit ei läinud plaanipäraselt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Ma võisin tunde, päevi ja nädalaid olla ärevil ja kerida enda peas üht ja sama olukorda, mis ei olnud minu maailmaga kooskõlas – oskamatus lahti lasta ja muutuseid aksepteerida või neid ise teostada. Mulle meeldis istuda oma turvalises ja mugavas kastis ja vinguda, kuidas elu kuskile suunas ei liigu, ise midagi tegemata ja samal ajal teisi vihaselt vaadates, kes said muutuste olulisusest palju varem aru kui mina. Täna olen mina see, keda sellise pilguga vaadatakse ja ma mõistan seda, sest ma olen selles kastis olnud ja ma tean, kui raske on teha esimesi samme, mis ajule tuttavad pole ja mille põhjal aju Sulle uut kogemust veel ennustada ei oska. 

Muutus saab alguse siis kui sa ei karda enam eksida ega kaotada – see ei ole reegel, see on minu kogemus, sest just siis sai uus alguse. Kas sa teadsid, et kui ma astusin 2023 aasta septemrbikuus Holistika Instituuti esimesse astmesse, polnud mul tööd ega raha? Mul oli 40 eurot taskus, kui ma Tallinnas esimest korda ihuüksinda kooli suunas liikusin, omamata teadmist, kuidas ma õppemaksu maksan või üle ühe kuu majutusi broneerin. Kust ma raha saan? Ma ei teadnud seda siis veel. Ainus, mis mul oli, oli suur HUVI oma elu muuta ja teadmine, et mul ei ole enam mitte midagi kaotada. 

Minusugusele introverdile on alati olnud inimestega suhtlemine pigem keeruline (jah, räägib tulevane terapeut ja kunagine Tartu parim teenindaja), keeruline leida ühist keelt või jututeemat. Need on olukorrad mida ma pigem vältisin ja siis äkki liikusin tundmatusse, kus teadsin, et kõik varasem saab nüüd uue suuna ja mugavustsoon on viimane koht kus ma selle 24 liikmelise karja ees istudes olla sain. Kui ma oleksin siis enda sellel osal domineerida lasknud, mis ütles mulle, et „hull oled v? Mine koju,“ või kuulanud enda lähedasi, kes kritiseerisid mu tuhandeid eurosid maksvat „hulludekooli“ ideed – poleks ma kunagi iseendaga siin kus ma täna olen – jah, mitte finantsliselt (veel) aga just enesearengu ja mõttemaailma poolelt. Minu maailm muutus otsusest riskida ja valida elus teine tee – tundmatu ja uus tee, tee mida ma polnud kunagi veel käinud, sest miks mitte? Kui sul pole nagunii midagi kaotada (ka raha mitte) siis miks mitte teha midagi täiesti teisiti, eks? Minu otsus oli kindel – kõik eurod, mis mul on ja saavad olema, investeerin ma oma teadmistesse. Peale suurt elumuutust oli mul tunne, et minu teadmised on ainus asi mida minult mitte keegi ära võtta ei saa. Seega tundus ainuõige lahendusena mulle edaspidine investeering oma ajudesse (nagu ma ise armastan öelda)! Minu varandus ja kahtlemata parim otsus – kool, raamatud, kursused, loengud – iseenda kujundamine. 

Mäletan, et läksin kooliks raha teenima abikokana, kus teenisin täpselt nii palju, et kooliarve oli makstud. Pingutasin keerulises ja mulle mitte sobivas kollektiivis, tehes asja mida ma eriliselt ei armastanud aga eesmärk ja siht olid silm ees ja nii ma seal neid snäkivaagnaid südaööni vorpisin. Paar kuud hiljem otsustasin, et lähen tagasi tegema tööd, mida ma samuti tegelikult ei armastanud, kuid mis andis mulle võimaluse teenida oluliselt rohkem ja parandada läbi selle ka enda ja poiste elukvaliteeti. Ma olin nõus tuleviku eesmärgi nimel tegema ajutiselt mida iganes mul vaja teha oli, et jõuda sisseastumiskatseteni teraapiamaailma, ülikooli haridust omamata, mis tegelikult oli üks nõudmisi ja eeliseid terapeudiõppesse saamiseks.  See on olnud aastaid kestnud teekond, et ma jõuaks siia kus ma olen – ukseni, mille nimel ma olen tegelikult juba peaaegu kolm aastat pingutanud, et saada võimalus veel kolm aastat õppida. Kui ma aga oleks aastaid tagasi kuulanud oma lähedasi ja mitte usaldanud enda tunnet, teha midagi teisiti, oleksin ma täna sellest uksest lihtsalt igatsenud. Oleksin siiani oma väikses kastis ja vaadanud kõiki teisi vihase ja kadestava pilguga, samal ajal mõeldes, et „kurat, küll tal tuleb kõik nii lihtsalt, miks minul nii ei ole .. “ Mina ei tahtnud enam olla see toxic inimene, kes nii elab ja mõtleb. Ma valisin muutuse ja julguse riskida ka sellega, et keegi mu lähedastest võiks seda teekonda kõige muu kui raske ja keerulisena näha. 

On paratamatu, et kui muutud ise, muutub ka maailm ja inimesed sinu ümber. Need inimesed kellega oled loonud kord unustamatud mälestused ja arvanud, et see sõprus on igavene, jäävad äkitselt selja taha. Sul tuleb teha otsus, kas jääd koos nendega toppama või liigud oma uue elu suunas edasi. Igas võidus on kaotus ja see on asi millega sa leppima pead, et kõik ei tule Sinuga enam kaasa. „Eneseareng on kohati väga üksik teekond,“ ütles mulle Blue ja ma mõistan seda. On hetki, kus sul pole oma maailmas toimuvat mitte kellegagi jagada ja sa oled lihtsalt oma uute teadmiste sees plahvatamas aga sind lihtsalt sellisel kujul enam ei mõisteta ja siis toimub paratamatult kaugenemine vaikuse ja hiljem lausega „.. sa oled nii muutunud,“ ja see võib olla koht, kus sind hakatakse tagasi kutsuma – olgu selleks siis kriitika, manipulatsioon või mis iganes asi mis varasemalt toimis ja takistas sinu arengut, pannes kahtlema, kas tee mille oled valinud on seda kõike ikkagi väärt? Sellele järgneb Sulle aga valik ja teadmine, miks paljud ei jõua oma eesmärgini, sest hirm ja teiste kriitika surub valusalt kohta, mis tuttav on. Hirm kedagi oma teekonnal kaotada on suurem, kui usk uude ja sellesse, et iga kaotus täitub taaskord võiduga. Valik on aga alati sinu teha, sa kas allud ja lased end mõjutada nagu varem või lähtud enda intuitsioonist, tundest ja eesmärgist ka siis kui sa ei tea miks, aga sa lähed ja oled seal, kus sa tunned, et sa parasjagu olema pead. Jättes selja taha need, kes kord olid su maailm, et võtta riskiga vastu see uus, mis võib sinu maailmaks saada. 

„Miks sa oled siin, kui mina olen sind üksinda jätnud ja pole sinu jaoks olemas olnud?“ küsiti minult juunikuu alguses. Ma vastasin: „Mul ei ole vastuseid, sest ma ei tea aga ma tunnen, et ma pean.“ 

Muutuste keerises olles, olen ma õppinud kuulama enda intuitsiooni ja läbi selle valin väga hoolikalt ja ainult oma tunde põhjal, kus ja kellega ma oma elu, aega ja energiat jagada soovin. Ma ei pea enam ammu vajalikuks minna lihtsalt viisakusest sinna, kus mu tunne juba enne kohale jõudmist annab märku, et see pole mulle. Tead ju küll seda tunnet, kus mõtled, et „issand, ma ei viitsi ega taha sinna sünnipäevale/istumisele üldse minna aga ma pean, sest ..“ ja siis eirad oma tunnet ja viid end vastumeelselt inimeste sekka kus koosviibimine on kõike muud kui meeldiv. Kulutad oma energiat ja väärtuslikku aega, istumaks seltskonnas, kus salaja mõtled, et kurat, ma tahaks koju. Kõik korrad, mil ma olen oma tunnet eiranud, olen ma pidanud tõdema, et mul oli algusest peale õigus. See on muutus, mida sinu lähedased alati ei aktsepteeri ega mõista. „Oot, mis mõttes sa canceldad kohtumise ära?“ – ja juba pannakse sind oma otsuseid põhjendama, kuigi sa ei pea seda tegema. Õiged inimesed sinu kõrval ei oota ega küsi selgitusi, vaid mõistavad, kui praegune tunne ja energia ei kanna end kohtumiseks välja. Mis energia? Mis intuitsioon? Seda ei peagi seletama. Usalda iseennast. Jää kindlaks oma tundele ja ära lase teistel seda kahtluse alla seada – tõde elab sinu sees, sellest piisab! Olen varasemalt pidanud end kaitsma ja enda valikuid põhjendama ja ka see on miski millest ma ajapikku ära väsisin ja leppisin sellega, et kõik ei peagi mind mõistma. Just siin kerkibki esile see „sa oled nii muutunud,“ mis on oma kõlalt pigem kriitika kui siiras hea meel, et sinu lähedane on lõpuks tuulelipu asemel kindlalt kahe jalaga maas – teadlik ja end valiv. 

Kui sa mind kellegagi koos näed, siis tea, et selles hetkes on mul just selle inimesega lihtne ja kerge olla. See ongi muutuse ilus osa – jääda endale truuks ka siis, kui sind ei mõisteta. On täiesti okei olla mitte mõistetav. Sinu valikud ei pea olema kellegi teise peale su enda aksepteeritavad. On okei, mitte enam joosta ja fixida lörri läinud suhteid, lihtsalt sellepärast, et teil on ühine minek ja mälestused olnud. On okei lasta minna kui tunned, et energia ei loo tänasel päeval enam kergust ja rõõmu – see ei tähenda, et see tulevikus muutuda ei võiks, lihtsalt praegu on nii. 

Nüüd jõuangi ma algusesse tagasi, kus ütlesin, et mida rohkem oled iseendaga tasakaalus, seda vähem on võimalik sinuga manipuleerida või sind kontrollida – sa oled enda väes ja energias, maailmas kus elu on alati Sinu poolt ja sinu juhitav! Kõik, mis sinu ümber toimub, see rikastab – kaotused ja võidud – see ongi elu ja nagu Blue ütleb, ela elu täiel rinnal! 

Ma andsin oma teistmoodi elule ja muutustele võimaluse ja ma ei kahetse hetkeks ka midagi, mida ma sellel teekonnal koganud olen. Tänu kõigele olen ma siiski oma uue ukse avanud ja 3 aastat terapeudiõpet ootab mind ees. 

Ma riskisin, muutusin, kaotasin, õppisin ja võitsin ja ma ei saa endale enam mitte kunagi öelda, et ma pole proovinud. 

x Kiara