Jääaeg saab läbi.
22.01.2026
Ma istun üksinda Holistika instituudi tuba nr 6 teraapiaruumis. See tuba ei saanud valitud numbri, vaid tulukeste järgi, mis mu aknalaual nüüd põlevad. Suurte akende ja sealt paistvate pilvede, mida ma taevas hõljumas näen. Märkan aknast kaugel lendavat lennukit. Lennukit, milles iga reisja kannab oma lugu – sõidab ta koju või kodust eemale, on ta õnnelik või mures – seda ei reeda miski. Ma olen terve elu vaadelnud kõrgustes lendavaid lennukeid, peatunud ja mõelnud kuhu nad lendavad ja kes need inimesed seal pardal on. Milliseid tundeid nad endas praegu kannavad?
Kell hakkab saama seitse õhtul ja maja, mis muidu on lugusid, melu ja rahvast täis, on jäänud vaikseks.
„Need seinad, mis mind ümbritsevad teavad nii palju,“ mõtlen endamisi ja kuulan mööduvate autode hääli. „Kõik kiirustavad kuskile.“ Tool, millel istun, on kandnud nii palju raskust ja vastastool näinud nii palju valu ja avastamist. Täna olen minagi veel valu ja avastaja rollis – õppija. Tuleb päev, mil olen vastas toolil ja minu ees istub keegi, kes alles alustab oma teed. On suur rõõm tõdeda, et saan kunagi olla osaleja kellegi avanemisel ja avastamisel – soovin Sind turvaliselt juhendada iseenda juurde koju, sinna, kuhu ise liikumas olen. Korra arvasin juba, et olen „valmis“ ja minul enam „tervendamist“ vajavaid kohti ei ole, kuni .. kuni ma läksin oma lugudega veel sügavamale, et siis taas poris roomata ja vabanemist ja uusi väärtuslikke taipamisi kogeda. Holistikas ei jää keegi muutusteta – selles on õpetaja Marinal õigus olnud.
Tänahommikune meditatsioon puudutas mind sügavalt ja tõi esile selle, mida enda eest varajanud olen. „Julguse etaloon,“ plaksutas õpetaja ja klass minu rännakut kuulates ja minu pisaraid vaadates. Esimest korda selle terapeudiõppe juures lasin endal olla haavatav ja teistel näha seda kihti endast, mis iseendagi eest vahel varjatuks jääb. Ma ei kannata enda avalikku nutmist ega nõrk ja haavatav olemist, veel vähem selle tunnistamist. „Ma ei saa seda endale lubada, sest kui mina kokku varisen, variseb kõik kokku,“ ütlesin ma salvrätti nuusates ja suuri pisaraid valades. „Mis siis juhtub?“ küsib õpetaja. „Ma ei tea,“ vastasin sosinal, enda ette vaadates ja mõldes: aga tõesti, mis siis juhtub, kui ma ütlengi, et minu piir on käes? Kelle arvates ma tegelikult nõrk ja saamatu olen? Mis see on, mis peaks kokku varisema ja millest ma nii kramplikult kinni ja üleval püüan hoida?
„Minu südameruum on tume jääkamber. Energia minu südameruumis on nukker ja jäine. Minu Kõrgem Mina – Kuninganna, istub uhkelt oma troonil, vaatab mind pisut tüdinud ja pahase pilguga. Tema soojast hingeõhust moodustus aur. Külm on. „Siin pole keegi ammu olnud,“ mõtlen endamisi.
Minu rännaku saatjaks on kaks elevil ja elujõulist lindu – kollane ja sinine. Linnud on omavahel põimunud ja pakuvad mulle rõõmu. Ma vaatlen neid ja naeratan.
Liigun mööda lumist teerada armsa tumepruuni majani, mille katus on kaetud paksu lumevaibaga ja korstnast tõuseb suitsu. Seekord ei pea ma majja sisenema akna kaudu, vaid saan sisse uksest, mis on küll kinni külmunud, ent mille ma jalaga lahti löön (see pole esimene kord, kus ma uksi rännakul jalaga lahti pean lööma). Minu ees avaneb pime eesruum nelja tumepruuni uksega. Sammun kohe uks nr 2 juurde ja jään ootama millal saan sisenemiseks loa. Tunnen kohe, et selle ukse taga on minu kodu. Iga uks tähistab ühte arhetüüpi – hoolitsejat, orbu, sõdalast ja süütut. Ma teadsin juba enne, kui õpetaja ütles, millise arhetüübi toa ees ma seisan.
Tuba nr 1 – SÜÜTU – ust avades avaneb mu ette suur tugeva tumerohelise varre ja roosade imekauniste õitega lill. Süütu on kodus. Ta istub rahumeeli lille sees ja tunneb end seal turvaliselt ja hästi, vaatab uudishimulikult ringi ja kõlgutab muretult jalgu. Ta ei hooli lõpmatust meenutavast mustast ümbrusest. Ta on muretu ja rahulik. Lahkun toast ning ust sulgedes ilmuvad pruunile uksele suured roosad erinevate suurustega lilled.
„Tunneta nüüd, millisesse tuppa sa sooviksid minna tagasi, et seal siis soovi korral midagi muuta,“ ütles õpetaja. Minu esimene valik langeb taas toa nr kaks peale. „Tahaksin sinna elu sisse viia,“ mõtlen ma, kuid samal hetkel tajun, et orb vajab mind hetkel rohkem kui sõdalane. Suundun orvu tuppa ja püüan oma kätega jääd sulatada – see ei õnnestu. Kiht on liiga paks. Proovin jääd raiuda, ent mõistan, et see on võimatu. Viimaks teen toa keskele suure lõkke. Märkan, kuidas leegist tulenev kollane kuma täidab ruumi. Jää hakkab sulama nagu kevadine lumi. Orb liigub lõkke ette ja sirutab käed soojuse poole, mulle peaaegu märkamatult naeratades. Ma lahkun toast. Enne jääs olnud pruun uks annab märku, et protsess on käima pandud – uksel olev jää sulab ja põlema jäänud lõke kumab läbi selle ukse.
Oma Kõrgema Mina – Kuninganna – juurde tagasi jõudes märkan, et minu südameruumi on tekkinud kamin. Kaminas praksuvad kuldse leegiga puud ja kogu ruumi täidab kuldne kuma, mis toob värvi Kuninganna põskedele. „Jääaeg saab läbi,“ ütleb ta vaikselt, mulle otsa vaatamata ja silmitseb kaminat, mis südameruumi soojust toob.
Täna oma piiridega tutvust tehes mõistsin lõpuks iseennast – nende olemust, kohti, kus need hägustuvad ja seda mida tunneb inimene, kellele minu ei muutub õige pea võib-ollaks ja sealt edasi jahiks. Iga kord, kui ütlen endale ei, nõrgeneb mu eneseaustus ja autoriteet. Ma annan selgelt märku, et olen painutatav – inimene, kelle piire võib ja saab nihutada ning kelle eest võib otsuseid teha. Ma mõistsin, miks ma olen olnud painutatav. Minu sees on olnud lootus, et mind ehk armastatakse siis, hülgamise asemel.
x Kiara