Kes on Blue? “Sa pead elu usaldama nii palju, et sa ei karda haiget saada.” Osa 2

Järg sellele, Kes on Blue – naine, kes tuli laternaga ja muutis mu elu. 

Ma lugesin just äsja ühte instagrami postitust, kus üks mulle oluline naine kirjutas, et raske on elada endana. Ta kirjeldas seda nii – „.. kus ma sean kahtluse alla kõik. Iga valiku. Iga suuna. Iga tunde. Mis on õige? Mis on vale? Ja siis ühel hetkel jõuan ma tagasi koju – iseenda juurde.“ Ma lugesin seda ja mõtlesin, et ma tean seda kohta. Ma olen seal olnud – igatsuses jõuda koju. Mu käsi ei tõusnud talle kirjutama. Ma ei tormanud päästma. Ma lugesin seda veel ja mõtlesin, et ma lasen tal seal olla. Ma ei lähe enda lugu rääkima või ütlema, et ma tean, mis koht see on. Ma kirjutan sellest sulle, siia, oma salapäevikusse – avalikku, aga siiski salajasse. 

Ma tean, mida tähendab kahelda KÕIGES – elus, endas, otsustes, töös, mehes, igapäevaelus, valitud kingituses või lilledes, õhtusöögis või uues laudlinas. Kahtlus oli kõikjal. Ja nagu sa minu viimasest postitusest lugesid, ei olnud see enam elu, mida ma soovisin elada. Tänaseks ma ei elagi. Ma elan uues maailmas, juba mõnda aega. Uues elus. Samas reaalsuses koos sinuga, aga täiesti teises kohas. Ma ei räägi sellest palju. Ilmselt oled märganud, et olen pisut taandunud. Ma tean nüüd, et on asju mida ei mõisteta ja ma ei vajagi kellegi mõistmist. Mulle piisab sellest millesse ma ise usun. Maailm mis on piiranguteta, vaba ja ei kohku selle ees, et töö saab otsa või mõni sõbranna ei leia minuga enam sama keelt. Ma naeratan, ei kontrolli elu, olen tänulik sellele mis on ja liigun edasi – kahtlusteta, kas see mis maha jäi võib veel kord kahetsuseks saada. 

Sa tead juba, et ma pole siia üksi tulnud. Minu kõrval on olnud Naine, kes on mulle kümneid kordi käe ulatanud ja mind porist välja tirinud – Blue x Gerli, minu laternaga hingesõbranna, kes on valgustanud elu kõige pimedamaid nurki ja toonud lootust sinna, kus kahtlus on võimust võtnud. See sama millest alguses rääkisin. 

Gerli on kannatlik, hinnangutevaba, energeetiliselt väga võimekas ja võimas naine – sisekosmose disainer.

*Sisekosmos tähistab inimese sisemaailma, mis on sama privaatne, lõputu ja täis avastamata potensiaali kui füüsiline kosmos koos tähtede ja planeetidega.Disainer viitab sellele, et sisemaailm ei ole midagi juhuslikku, vaid seda saab teadlikult ja kaunilt planeerida, ümberkujundada ja struktueerida. Disainer ei ravi, vaid loob harmooniat ja funktsionaalsust. 

Ta võtab oma seansile vastu need, kes on juba jõudnud teadlikkuseni, et muutust on vaja, kuid üle uksepaku kuidagi ei saa. Ma pean silmas seda uksepakku, et sa tahad muutust, aga sa ei tea veel, kuidas. Sa tead, et teisiti on võimalik, aga ei oska ise neid vajalikke muutusi luua. Ma olin just seal – uksepaku ees. Ma ei teagi, kui kaua ma seal seisin. Ilmselt aastaid, enne kui Gerli minu ellu abikäena jõudis. See on olnud minu elu kõige suurem pööre. Ma ei taha mõeldagi sellele, milliseks oleksid mu elu ja valikud kujunenud siis, kui Gerli poleks minu ellu tulnud. 

Ma olen pärit perest, kus vanemad lahutasid, kui ma olin 13-aastane. Ei, ma ei heida neile ette seda, mis oli. Nad tegid nii, nagu oskasid. Aga minus kasvas selle tulemusena välja suur kontrollivajadus. Hoida kinni kõigest ja kõigist. Kontrollida elu, inimesi, olukordi, otsuseid, kellaaegu ja isegi kõrvalistujana marsruuti, kuhu ja kuidas sõita võiks. See andis mulle turvatunde. Kui mina kontrollin, siis ei saa asjad viltu minna. Mingi aeg, aastate jooksul ma tahtsin rahuneda ja soovisin õppida usaldama. Ma olin sellest pidevast kontrollivajadusest lihtsalt väsinud. Minus polnud enam energiat ega elurõõmu ja ma otsustasin, et lasen kontrolli lõdvemaks. Lubasin usaldusel kasvada ja .. minu pere lagunes. See andis mulle kindla signaali, et kui ma usaldan, saan ma haiget. Kui ma ei kontrolli, võin ma midagi olulist endale kaotada. 

Lahkuminek oli minu jaoks tragöödia. Ma olin ju alati unistanud sellest, et minu pere elab koos. Elab teisiti. Elab paremini. Vanemad on alati oma lastega ühe katuse all. Nii ei läinud. Kui minu pere lagunes, tundsin, et olin läbi kukkunud. Süüdistasin end, et olin kontrolli käest lasknud ja läbi selle ka kaotanud. Tundsin, et olin alt vedanud nii iseennast kui ka poisse. Ma tahtsin suurest ahastusest aega tagasi keerata. Tollel ajal ma oleks andnud kõik, et saada tagasi see mis läks. Ma klammerdusin sellesse lahkuminekusse ega osanud sealt enam väljuda. Ma elasin pärast seda minevikus. Mängisin oma peas päevast päeva läbi samu vanu olukordi, otsides vastuseid küsimusele, kus ja kuidas ma oleksin saanud teisiti teha. Rohkem kontrollida? Vähem usaldada? Ma ei elanud enam. Ma eksisteerisin. Ma lukustasin ennast, oma südame ja maailma uskumusega, et kõik mida ma kontrollin ei saa mulle ebameeldivusi tuua või haiget teha. 

„Sa pead elu usaldama nii palju, et sa ei karda haiget saada,“ ütles mulle Gerli ühel meie õhtusel vestlusel ja see tundus mulle võimatu. Kuidas ma ei kontrolli? Mis kõik veel juhtuda võib, kui ma ei kontrolli enam midagi ja lihtsalt usaldan elu? See tundus vastuvõetamatu. Kättesaamatu. 

Minu uskumused olid minus sügavalt juurdunud. Meil kulus mitu pikka seanssi ja praktikaid, enne kui hakkasin tasapisi aru saama sellest, mida Gerli mulle tegelikult näidata tahtis.

Me ei alustanud kontrollivajaduse murdmisest ega lahtilaskmisest. Vastupidi. Me alustasime sellest, kuhu ma oma tähelepanu ja energia suunan. Gerli õpetas mulle praktikate käigus, et sinna kuhu liigub mõte, liigub ka energia. Sealt algas muutus. Taipamisest või õigemini küsimusest: „Millele ma tahan oma väärtuslikku energiat anda? Kas minevik, hirm ja kontroll on tõesti väärt seda, et kogu minu energia on pidevalt kinni milleski, mis ei lase mul päriselt elada? Ta ei öelnud mulle lihtsalt: „Lase lahti,“ Ta suunas mind märkama, millest ma tegelikult kramplikult kinni hoian. Kuidas see mõjutab minu elu, minu valikuid ja suhteid. Millised piirangud ma endale sellega loon, millisesse rolli end surun ja kelle ellu end (tagasi) pressida tahan. Ja ma hakkasin saama aru kõigest sellest, millest ma varem ei saanud. Ma hakkasin märkama ja tundma erinevust elades siin ja praegu ja elust minevikus. Ma õppisin tänu Gerlile märkama endas energeetilist muutus vastavalt sellele kus kohas ma parasjagu oma mõtetega olin. Kas olin siin või kolasin kuskil minevikus. 

Üks kõige võimsamaid praktikaid oli siis, kus katkestasime energeetilise seotuse minevikus koos oldud inimestega. On kirjeldamatu tunne, kui Gerli juhendatud praktika käigus hakkasin tundma kuidas kogu energia ja vägi, mis ma aastate vältel laiali olin jaotanud, hakkas minusse tagasi tulema. Ma puhkesin nutma, kui taipasin kui võimas ja ilus minu energia on. Mis tunne oli seda märgata ja kogeda. Kui väikseks muutus kõik see, kuhu enne enda energiat valimatult andnud olin – lootuses omada kontrolli, saada armastust või hoida kinni millestki, mis polegi minu jaoks. Ma kasvasin suureks. Avardusin sisemiselt selle sama praktika käigus. Minu selgus kasvas. Minu sisemine kindlus muutus tugevamaks. Gerli juhendatud energiatöö muutis mind vastupidavaks, kindlameelseks ja ümbritsev ei mõjutanud mind enam endisel viisil. Alles siis sain aru, et mul polegi enam vajadust kõike kontrollida. 

Kõik, mida ma vajasin oli mul koguaeg olemas aga ma otsisin seda miskit alati väljast. Teistest inimestest. Gerli tõi selle nähtavalt. Tegelikkuses ma tardusin ja olin võib-olla isegi pahane, sest ma mõistin, kui palju aastaid ma olin mitte näinud. Mitte olnud teadlik sellest, et kõik algab minust endast. Otsusest. Energiast. Teadlikkusest. 

Selle kõige mõistmine ei tähendanud seda, et ma järgmisel hommikul uue inimene ärkasin. Kuigi, ma ei valeta, kui ütlen, et tunne minu sees oli peale igat seanssi teine. Vaiksem. Kas vaiksem on õige sõna? Äkki on. Mõtlen just seda, et mu karjuv meel oli vaigistunud. Ma sain  rahmeldamise asemel vaadelda. Tormamise asemel peatuda ja hetkeks kulmu kortsuda, et ..

Kodus oma mullis olla, oli täitsa mõnus. Päris töö aga algas alles siis, kui pidin neid teadmisi, mis saanud olin, kasutama oma igapäevaelus. Hetkedes, kus vana mina tahtis kontrollida, reageerida, kinni hoida või jälle kellegi teise sisse vaadata ja mõelda: mis kurat seal toimub?

Kui ma peaks praegu ühe näite tooma siis on mul seda väga keeruline välja valida. Kui lugesid minu eelmist lugu, siis mäletad ehk ka minu „lasteaia mängimise“ eksamit. Täna saangi aru, et just sellistes olukordades hakkaski kogu meie tehtud töö päriselt nähtavaks tulems. Seal, kus keegi vajutas täpselt õigele nupule ja vana mina oleks hetkega lahingusse läinud. 

Muutus ei toimunud ühe suure eksami või olukorraga. See toimus väikestes igapäevastes hetkedes. Hakkasin märkama ja eristama, kuidas ma reageerin nüüd ja kuidas ma oleks varasemalt seda teinud. Reakstsiooni ja reageerimise vahele tekkis vaba ruum. Ruum, kus sai peatuda ja hingata, vaadelda ja otsustada millele anda oma energiat ja kas üldse. 

Mida rohkem ma enne reageerimist peatusin, seda rohkem hakkasin ma iseennast kuulama. Mitte oma hirmu. Mitte vana mustrit, kuigi sinna tagasi kolistamine oleks olnud üks kõige lihtsamaid ja samas õnnetumaid viise. Mitte, et ma seda ei teinud – ikka tegin. Gerli vastas sellele alati leebelt: „ Sa ei kuulanud ennast, vaid langesid vanasse mustrisse, aga järgmine kord saad teha paremini.“ Nii ma õppisingi olukordi ümber hindama läbi enda reaktsioonide. Ei õppinud usaldama teisi, nagu ma ennist kirjutasin, vaid õppisin usaldama ennast. Mida rohkem ma ennast kuulasin, seda vähem oli mul vaja kontrollida kõike seda, mis toimus minust väljaspool. Usaldus, mis oli tundunud mulle kättesaamatu, hakkas tekkima pausides, kus mul tekkis aeg ja ruum vaadelda.  Sealt algas rahunemine, tasakaal, vaikus ja oskus vaadelda. Pöördepunkt kõigele eelnevale. 

Kas ma olen täna täiesti teine inimene? Jah ja samas ei. Minus on endiselt olemas see Naine, kes oskab kontrollida, ärritunult vastata, mõtlematult reageerida ja üle mõelda. Ma kutsun teda Greteks. Aga selle erinevusega, et ma ei halvusta teda. Vastupidi – ma märkan teda, hoian teda ja ma armastan teda rohkem kui iial enne, sellisena nagu ta on. Kiara on teadlikum. Annab ruumi ja aega vaadelda. On tasakaalukam. Uuesti sündinu. Samade silmade, aga uue vaatega. Ta kõnnib Gretega käsikäes, vahel teda korrale kutsudes ja juhtides sinna, kus meil mõlemal on koos hea olla. 

Grete ei kadunud Kiara sündides kuhugi. Kiara sündis kõigest sellest, mida Grete pidi läbi elama. Kiara on tõestus, et vabana on võimalik elada. Elada nii, et kontroll ei juhi. Usaldus on uus DNA ja teadlikkus on peatee mida mööda liikuda. 

Muutused võivad olla vaid on ühe otsuse taga. Grete otsus oli Gerliga teekonnale minna ja see oli üks julgemaid, mida ma elus teinud olen. 

Kes on Blue x Gerli? Jah, minu loos on ta sisekosmose disainer aga minu elus on veel tuhat sõna ja mõtet, mida tahaksin temast edasi anda. Taevatäht. Seda sõna „taevatäht“ kirjutades tekkis mul mõte, et võib-olla just Gerli tõttu imetlen ma öösiti aknast tähti juba ammu hoopis teise tundega. Taevatähed on andnud mulle alati lootust ja inspiratsiooni, nii nagu tema on seda teinud. Valgus. Pöördepunkt – uue ja vana eristaja. Minu sisemaailma sisekujundaja. Sulle juba tuttav termin, laternaga Naine, kes ei ütle kuhu minna, vaid näitab piisavalt valgust, et õpiksid ise nägema. 

Gerlist saad rohkem kuulata Ajuloputus podcastis: Ajuloputus #32 – Nõidade põletamine ja rapsiõli-mehed ja Ajuloputus #59 – Kuidas end praegu aidata

Instagram: _Blue369_  ja gerliterasmaaolle 

Ahjaa, kas mäletad mu sinist märkmikku ehk tööriistakasti? Ma ei valeta, kui ütlen, et seal on sadu Gerlilt saadud mõtteid, mida ma sinuga veel oma lemmik kuudel jagada tahan, kui kuldne sügis on taas kohal, küünlad põlevad ja ma oma maagilisse maailma sisenen. Aga praegu valin ma ühe mõtte, lihtsalt siia lõppu, sulle mõtteaineks: 

„.. saadki end ületada. Elus nii peabki – tegema asju, mis natuke hirmsad. Siis on areng suurim.“