Kes on Blue – naine, kes tuli laternaga ja muutis mu elu

Enne, kui sa seda kirjatükki lugema hakkad ja oma mõtetega minuga kaasa tuled, võta endale aega. Hinga, tee teed ja säti end mugavalt istuma. Kui oled valmis, siis lähme .. 

Ma suunan lahtise akna ees oma pilgu taevasse ja imetlen mulle avanevat vaadet ja lõputuid tähti, mis aastaid mind igal ööl tervitanud on. Leian end märkavat lennukit, mis taas minust mööda sõidab ja taban end mõttelt, et seekord ma ei tahagi lennuki pardal olla, et kuskile kaugele ja tundmatusse lennata – eemale siit. Ma olen oma kolmanda korruse köögiaknal õnnelik, isegi siis kui paps küsib kahtlevalt, kas sul on ikka see hingerahu, mida väidad end tundvat. Ma ei näe vajadust end põhjendada. Ma muigan kelmikalt ja vastan jaatavalt: „Õnnelik ja rahul võib olla ka siis, kui ..“

Minu elu pole alati olnud selline – kerge, teadlik ja kohalolus. Selleks, et mõista, kui vähe ma tegelikult vajan, pidin ma tegema nii palju, et siia hetke iseendaga jõuda. Ma ei teinud seda üksi, mul oli BLUE – keegi, keda olen aastate vältel oma blogis, instagrami story’des ja juttudes korduvalt maininud. „Sa toetud talle liiga palju,“ on mulle öeldud. Ma ei vaieldnud vastu. Ma teadsin, et ma ei toetu talle, vaid sellele, millesse uskusin, et koos loome. Blue on kingitus. Minu elumuutja. Minu laternaga valgus pimedas.  

Blue tuli minu ellu 2024. aasta esimesel poolel, kui ma Filipiinidel reisil olin. Juba enne, kui ta päriselt kohale jõudis, andis mu sisetunne märku, et lisaks postkaarti meenutavale rannale, mida mööda ma igapäevaselt kõndisin, on siin midagi enamat. Mis see on, ma veel ei teadnud. Tundsin ühel hetkel, seal jalutades, enda sees kasvavat otsust – nii ma enam oma eluga jätkata ei taha. Ma ei teadnud kuidas ja kuhu edasi, aga vanaviisi ma enam ei soovinud. Tekkis esimene selgus, mis päevadeks minu sisse ja sinna randa idanema jäi. Tekkis igatsus uue tunde järgi. 

Paar päeva hiljem, ühel väljasõidul, tundsin end äkitselt teistmoodi – kergemana. Samal ajal suurel hool autoga mäest alla kihutades – jumal teab kust tulime ja kuhu suundusime, mäletan ma vaid tunnet, mis minusse tekkis. Esimene vabaduse tunne. See esimene sõõm kergust, millest rohkem kui aastaid unistanud olin, oli ootamatult kohal – hetkeks, välgatuseks aga piisavalt pikalt, et sellest kinni haarata. “Ma soovin seda veel tunda,” kordasin ma endale, kerge muie näol, sest sain aru, et seda tunnet saan ma veel palju kordi kogeda. Tagantjärele on põnev mõelda, et Blue tuligi just siis, kui mina olin selle uue otsuse ja uue tunde enda sees ära tabanud. Ta kirjutas mulle eelviimasel päeval, enne kojulendu ja andis selge juhise mille järgi leidsin esimese niidotsa – rannast. Sellest samast, kus juba kaks nädalat kõndinud olin, teadmise ja pisut kärsitu tundega, et siin on midagi aga mis? 

Oli keskpäev ja päike säras mõne tumedama pilve tagant lootusrikkalt. Ookean mu paremal käel oli helesinine ja rahulik. Istusin liivasele rannale ja surusin jalad tugevalt liiva sisse. Vaatasin ookeani, pilvi ja päikest seekord teise pilguga. Olin alguses. Kõikide võimaluste maailma ukse ees – teadmata, mis mind ees ootamas on. 

Blue soovitusel jooksin ühel hetkel pea ees vette. Märkamata rannas olevaid inimesi, naersin valjult, mängisin ja pritsisin vett laiali. Lasin esimest korda lapse endast välja. Selle lapse, kes oli surutud kuskile sügavale, pimedasse ja ootas vabaks saamist. Ma polnud endal lubanud mängida. Olin unustanud selles täiskasvanute maailmas, mis tunne on olla kohalolus, pisut ulakas ja mänguline – õnnelik.  Seal soolases vees hullates, mõtlesin enda peas kõigele sellele, millest ma end vabastada tahan ja mida enam endaga kaasa võtta ei soovi. Lasin end nii paljust vabaks, et uus saaks minu elus endale koha leida. 

Ookeanis hullates ja siis taas rannal maandudes, ei hoolinud ma enam sassis ja tilkuvatest juustest, silmi kipitama panevast soolasest mereveest ega suus mõrudast maitsest. Vaatasin tänulikkusega ookeani ja eemal mängivaid väikseid ja vette hüppavaid lapsi. “Olin just ise samasugune,” muigasin endamisi ja tundsin, kuidas minus kasvab midagi uut. Istusin seal ja palusin oma algavale teekonnale märki – midagi, mida näha ja midagi, mida hoida. Ma ei pidanud kaua ootama. Taevasse ilmus tumedatest pilvedest kaks südant ja teekonnal rannast hotelli leidsin südamekujulise kivi. “Minu suund ja mõtted on kõiksuse poolt vastuvõetud,” mõtlesin ma neid südameid nähes. Tegin taevast pildi. Pistsin kivi endale kotti ja suunasin pilgu veel kord kohale, kus alles istusin ja läksin siis pisut väsinuna, aga õnnelikuna oma teed. 

Blue tuli minu ellu hetkel, kus ma ei saanud enam olla see, kes ma olin olnud. Ta tuli, et tuua nähtavale see mille eest põgenesin ja aidata muuta seda mida igatsesin. 

“Mis on sinu eesmärk?” küsis minult Blue ja ma vastasin ühesõnaliset: “Vabadus.” Ma olin väsinud sellest versioonist iseendast, kes ma olin – juhitav, manipuleeritav, hirmul, ebakindel, kõhklev, end pisendav ja mitte usaldav, impulsiivne, vihane. Soovisin elu, kus ainus juht ja peategelane olen mina, mitte mind pulbitsev emotsioonidepuhang, teine inimene või muster, mida mööda olin harjunud elama. Ma ei osanud oma emotsioone juhtida ja läksin kiiresti kaasa – “põrsa moodi porisse püherdama,” nagu Blue armastab öelda. Ma ei tahtnud enam põrsas olla. 

Tahtsin uut versiooni iseendast. Midagi, mida ma veel polnud. Midagi mida ma veel ei teadnud, aga mille olemasolust mul õrn ettekujutus oli. Tahtsin vabadust. Tahtsin usaldada – maailma, elu, ennast. Tahtsin kuulata ennast. Tahtsin kuulda ennast ja seda mida räägib mu kõige vaiksem hääl minu sees – minu intuitsioon, minu energia, minu tunnetus. Minu. Mitte kellegi teise hääl ei saa ega tohi mind enam juhtida. See pidi lōppema. 

Ma otsustasin, et see lõppeb. 

“See tee on ainult tugevatele,” ütles mulle Blue. Kui ma oleksin kohe algus teadnud mida see tegelikult tähendab siis ma ei tea kas ma oleksin sinna maailma nii julge pilguga vaadanud. Minu eelis selle teekonna ees oli tundmatus, suur huvi, otsus ja tahe oma elu päriselt muuta. Ma ei kartnud enam seda mis tuleb ega seda mis läheb – ma olin päriselt valmis muutuma. Ma olin valmis kõike järkjärgult kogema ja muutma – ma usaldasin Blued täielikult ja hüppasin pea ees tundmatusse. 

Me läksime step by step ja avasime läbi 11 sessiooni ja tuhandete sõnumite minu jaoks need vajalikud uksed. 

05.04.2024 oligi meie esimene kohtumine ja kolmetunnine sessioon, mille vältel saime uutmoodi tuttavaks ja sain esimesed teadmised uue elu loomise suunas. Aeg läks lennates. Tegelikult kogu meie sessioonide vältel ei tajunud ma aega ega selle olemasolu üldse. Blue pehme hääl äratas minus ammu igatsetud rahu. Olenemata sellest, et ekraan oli meie vahel, oli energia tajutav ja käega katsutav – uut moodi tunne hõljus lainetena minu kehas terve sessiooni vältel ja ka mitmeid päevi peale meie kohtumist ringi. Raske on sõnadega kirjeldada seda tunnet, mida ma meie koos loomisel tundnud olen – pehme, hinnangute vaba, neutraalne, vaatlev. See valdav rahutunne, et oled kindlates kätes on aidanud sellele muutusele ja loomisele kaasa. “Kuskile pole kiiret,” tahaksin ma veel lisada. 

Huvitav on mõelda, et tegelikult iga meie kohtumise alguses, ma tundsin enda sees sellist teatavat vastupanu ja mõtet, et ma ei taha seda kohtumist. Alles hiljem sain aru, et see ei olnud vastupanu kohtumisele. See oli vastupanu muutusele. 

Lisaks tuli nendel kohtumistel ja vestlusel alati endale otsa vaadata, sest “vastutab alati ruumi kõige teadlikum inimene,” ja mina ei tahtnud olla see, kes vastutab ja “surub” oma ego alla. Tahtsin vahel, et teised oleks ka lollid ja nõmedad aga vastuseid, tundeid ja sedasorti mõtteid tuli leida iseendast, mitte teisi vahtida. Küsimus polnud kunagi selles, mida teised teevad vaid selles kuidas reageerid ja millist energiat ja reaktsioone oma ellu lubad. See tegi selle teekonna mulle raskeks. Ma olin alati pigem see, kes ajas enda tõde taga, langes vaidlustesse ja otsis vigu alati teistes. Aus olles siis tegelikult otsisin alati süüdlast väljastpoolt. Iseendasse vaatamine, sellisel kujul, polnud see mida mina tahtsin, veel vähem tahtsin endale tunnistada või kuulda, et aga sa ju ise… Need on olnud rasked murdepunktid, kus mind on korduvalt provotseeritud ja kutsutud “põrsa moodi poris püherdama” – appi, kuidas ma armastan seda Blue ütlust, mis annab kogu meie loomisele ägeda ja omanäolise mõtte. Blue õpetas mind vaikima ja oma energiat hoidma. “Ükssarvikud ja põrsad ei mängi koos,” ütles ta 05.11.2025 mulle, kui ma taaskord vitsa sain, sest poriloigus püherdada tahtsin. Tegelikult ma ei tahtnud, aga nii ta seda nimetas, kui teelt kõrvale kaldusin, kuskil augus istudes jonnisin või ülemäära reageerima hakkasin. Naljakas eks? Aga just nii meie vestlused ja minu uueks kujumine käiski. Mina otsisin kaastunnet või “issand jaa, kuidas ta võis” suhtumist, aga sain enamasti alati vitsa, et jälle kuskile poriloiku püherdama minna tahtsin. See oli hea meeldetuletus, kui elu mulle taas uue eksami testimiseks tõi, et kas olen põrsas või ei. Eksameid olen ma omajagu saanud ja suurima neist sain eelmise aasta suvel.

Blue hoiatas mind umbes kuu ette, et juulikuus üks eksam tulekul on aga ma teadnud mis. Kuu hakkas juba lõppema ja eksamit ei kuskil. Ma salamisi juba juubeldasin, et olen sellest pääsenud aga ei .. Eksam tuli otse mu nina ette, ootamatust ja täiesti suvalisest kohast ja palus mul “lasteaia mängimise” ära lõpetada. Tegelikkuses oli olukord hoopis teine aga kõrvalvaataja näeb alati seda, millist lugu enda peas endale kõneleda tahab eks? Ma läksin keema, sest selline pöördumine minu suunas oli ülekohtune. Ma tahtsin end automaatselt kaitsta – endale omaselt. Vana mina oli nipsuga lahinguks valmis ja trükkis endale omaselt vihakõne messengeris valmis ja saatis teele. Tund hiljem, polnud seda sõnumit veel loetud ja ma kustutasin selle otsusega, et seekord ma seda asja nii ei lahenda. Ma panin suure tüdruku püksid jalga, ajasin selja sirgu ja läksin otse olukorda sisse, kõikide nende teadmistega, mis ma Bluelt omandanud olin. Rahunesin, hingasin ja astusin “duelli” otsusega reageerida mitte millegile ja võtta vastu see, mis sealt tuleb. Mind prooviti mitmeid kordi maha teha ja provotseerida. Halvustati mind, minu blogi ja minu elu. Ma võtsin kõik suurema reageeringuta vastu – vaatlejana. Ma austasin seda, mida mulle öeldi. Selle asemel, et vastulauseid esitada, ma nõustusin, selgitasin ja olin teadlik täiskasvanu. Ma päriselt arvan, et üsna esimesi kordi enda elus sellisel kujul. Minu mitte reageerimine ei andnud enam vestlusele sellist energiat taha mis varasemalt minupuhul ootuspärane oli. Peale 1,5h vestlust oli tulemus rahulik ja küps. Olin ja olen siiani selle olukorra ja eksami eest kõiksusele tänulik. See polnud enam koht, kus tahtsin kellegile haiget teha. See oli koht, kus ma tegin rahu sellega mis oli.  

Blue õpetas mind mitte resoneeruma. “Teistel on oma elu juhtida. Sina seda teha ei saa,” kutsus ta mind tihti korrale, kui mu fookus läks iseendalt teistele. Ta õpetas mind teadlikult vaatlema. Kehitama õlgu ka siis, kui tahaks kogu energiaga olukorda sisse minna ja “ma sulle veel näitan” mõttega kellegile tagasi teha. See oli nii minulik. Ta õpetas mind olema väärikas – naine, kes ei lähe kõigega kaasa, vaid vaikib ka siis, kui öelda oleks palju. “Kõik ei näe veel samu asju,” ütles ta mulle. Olenemata olukorrast hakkasin ma reageerimise asemel vaikima. Neutraalselt vaatlema. Kõike endale omast muuta ei ole olnud kerge ülesanne. Pean endale siiani vahel meelde tuletama, et kas tahan olla põrsas poris või jään ükssarvikuks? 

Teisel kohtumisel puhastasime minu sisemaailma vanast energiast. Lõpetasime vanad lepingud inimestega ära. Vōiks arvata, et peale seda oli suur vabanemine ja rõõmuhõisked, aga vastupidi.  See teekond on toonud mulle, lisaks võitudele, ka tohutult palju pisaraid. Mäletan seda kevadist aprillikuu õhtut, kui istusin köögipõrandal nutsin. Palusin korraks isegi oma “vana kraami” tagasi toomist. Ma ei osanud selleta elada. Ma ei osanud elada vaikses maailmas. Maailmas, kus pole enam midagi analüüsida. Pole minevikku ega sealseis inimesi, kellega korduvalt vanu vestluseid ikka uuesti läbi mängida. Vaikus. Vot see vaikus oli hirmutav. Kõõluda kuskil lõpu ja alguse vahepeal, vanad mõtted kadunud ja uued polnud veel saabunud, tegi maailmas eksisteerimise mulle harjumatult keeruliseks. Ma ei teadnud, et nii üldse võimalik on. Blue naeris ja ütles: “See siin on alles algus. Mina pisarsilmi kaasa noogutades, endale meenutades, et vabadus oli minu eesmärk ja see on osa teekonnast. Täna ma elangi suuresti vaikuses. Minu mõtted on minu juhtida. Kui ma teelt kõrvale kaldun on mul selleks Blue poolt loodud tööriistakast, mille ma siis vajadusel avan, et end aidata. Nii nagu sa kasutad haamrit abivahendina naela löömiseks, kasutan mina oma märkmikku, kus on meie vestlustest sadu mõtteid, häälestusi ja energiat tõstvaid lauseid, mis viivad mind sageduses sinna, kuhu varem kuulunud mustrid enam ei küündi. See ongi vabadus. 

“See, mida õpetad teistele, saame endale testiks,” ütles mulle Blue meie 2024. aasta juunikuu kohtumisel. Peale seda hakkasin ma tasapisi jääma vaiksemaks – sotsiaalmeedias ja elus üldiselt. See võttis aega, et tulla vaikselt enda sisse ja märgata, mida ja kui palju ma endast välja annan. Tunnistan, vahel oli see raske. Ma kaldusin kõrvale. Vaikuses teisi kuulates märkad rohkem. Tahaks ju nii palju oma tõde, arvamust ja kogemusi jagada. Ma ei kuulutanud enam oma tõde. Ei jaganud mõttevälgatusi ega lugusid, millest ma ise veel kindel polnud. Mida teadlikumaks ma sain, seda vaiksemaks ma jäin. Täna tunnen ma seda eriti selgelt, milline võim on sõnadel, mida välja öeldakse või kirjutatakse. Eksin vahel siiani, aga nüüd juba teadlikumalt. MÄRKA -> TUNNISTA -> TÜHISTA olen oma märkmikusse suurelt kirjutanud ja selle järgi ma ka elada püüan. 

Blue juhtis mind lisaks mu sisemaailma ja emotsioonide korrastamisele ka igapäevastes, pealtnäha tavalistes olukordades muutuseid looma. Kui andsin olukordadele hinnanguid, suunas tema mind hoopis kirjeldama. See oli mitmeid kordi mu kodutöö, milles ma ka mitmeid kordi feilisin – vahel siiani. Selline muutus ei tule üleöö. See on praktika. Teadlik märkamine, kus on hinnang, mida saaks hoopis kirjeldada. Alati ei märkagi, et olukorrast saab õnnetus ja õnnetusest saab hinnang, saatjaks suur emotsioneerimine. Veel üks sõna, mida ma Blue poolt armastan – EMOTSIONEERIMINE. Ja selles olin mina meister. Kõik, mis minuga juhtus oli alati suur õnnetus ja sellele järgnev hingemattev emotsioneerimine. Mõtlen näiteks oma lahkuminekule, millest ma pasundasin ööd ja päevad, otsides kaastunnet ja süüdlasi. Kui mul oleks tol hetkel olnud tänased teadmised, oleks paljud asjad olnud teisiti. See on oleks ja seda sellel hetkel polnud. Endaga tuleb olla leebe. Me käitumine alati vastavalt sellele, kus tasemel me hetkel enda elus oleme. Teadlikkus ei kasva niisama. See on praktika, harjutamine, märkamine, muutused ja seda õpetas mulle Blue, igal meie kohtumisel. Täna püüan emotsioneerimise asemel kirjeldada. Olla hinnangutevaba. Ma ei rutta ma ka enam kedagi parandama ega õpetama  – igal ühel on oma teadlikkus ja sellest teadmisest mulle piisab. 

Reageerimisest ja hinnangutest edasi liikudes jõuan oma nimemuutuseni, mis ühel septembrikuu ööl mu mõtetesse selge teadmisega tuli. Huvitav on veel see, et alati kui ma Bluele mõtlesin või oma mõtetes endale appi kutsusin, oli ta peatselt kohal – nii ka tol korral, kirjutas ta mulle ja küsis, kuidas mul läheb. Pikalt mõtlemata kirjutasin talle, et: Gretena ma oma elu enam ei näe. Ta vastas naljatlevalt: ”Ooo, kohe nii suuri hüppeid tahad teha jah?” ja pakkus välja, et vaatame koos, milline nimi mind kõige rohkem kandma hakkab. Sisimas ma teadsin vastust. Erinevalt teistest,  toetas Blue seda mõtet ja julgustas mind liikuma enda sisetunde ja valikute järgi – olgu selleks nimemuutus või miski muu, mis sisemist otsust tahab. Nii sündiski Kiara – läbi sisemise teadmise. Kõikide teiste negatiivsetest hinnangutest hoolimata, olin ma valmis oma uut nime tervitama. See oli kahtlustevaba otsus. Selleks, et sinnani jõuda, oli vaja ära lõpetada Gretena kogetud etapp. Tuli avastada veel seni mõistmatut, seda siis mõista ja alles siis sai avada uusi uksi, et liikuda uude maailma ja energiasse. Kuskile ei ole kiiret ja rutata ei ole vaja – see mis tahab tulla, see tuleb loomuliku teadmisena sinu sisse siis, kui aeg on selleks ōige. Selle otsusega haarasin oma elu ohjad enda kätte. Sealt algas uus loomine, mis kestab siiani. Teadlikumalt ja vabana. 

See ongi vabadus – olla oma otsuses kindel. Olla kindel oma sisetundes ja valikutes ka siis, kui väline maailm sinu sisemaailma tunnetusega kooskõlas pole. Teha elus otsuseid selle järgi, mida tunned, isegi siis, kui ei tea veel kõiki vastuseid. Usaldada seda vaikset teadmist mis ütleb: “Kõik on hästi, sa ei pea kiirustama,” isegi siis, kui väline sind tagant kiirustab – julged sina peatuda. Julged jääda endale kindlaks, sest usaldus sinu sees on nii suur, et ükski väline tegur ei pane sind sinu sisetundes kahtlema. 

On võrratult äge elada kõikide võimaluste maailmas – selles maailmas, mida Blue mulle tutvustanud on. Selles esimeses kirjatükis on vaid väike osa sellest, mida me koos teinud oleme ja kuhu ta mind oma teadmistega juhendanud on. Ma ei tea siiani, miks just mina osutusin väljavalituks aga ma olen selle eest talle kogu südamest tänulik. Ma oskan hinnata seda, millise kingituse ta mulle tegi, ja pole päris kindel, kas ta ise sellest üldse arugi on saanud, kui suurt väärtust see ühine loomine minu ellu toonud on. Blue andis mulle võimaluse näha uutmoodi maailma, kus kõik on pealtnäha sama, aga miski pole enam endine. Näha ennast ja seda, mis on nähtamatu. Tõi mu ellu rahunemise, vabaduse, teadlikkuse ja maagia, mis õpetas mulle seda, et kõik on võimalik. Meie ees on lukustatud ja nähtamatud uksed, mille avanemisel pole võimalik enam tagasi minna. See maailm, mille Blue mulle avas, on midagi palju enamat kui see, kus ma 34 aastat elanud olin.  

“Usalda protsessi, isegi kui Sa seda tulemust ei näe veel 100%. Kaks aastat tagasi Sa unistasid sellest vabadusest, mis Sul täna on ja see läheb edasi, kui Sa seda vaid lubad. Juhi ennast ja enda elu, mitte ära tegele teistega,” kirjutas ta mulle alles paar päeva tagasi. 

Selle ilusa ja kokkuvõtva mõttega ma selle loo ka praegu lõpetan. Julgustan Sind uskuma, küsima ja abi vastu võtma. Vastused ja lahendused võivad olla lähemal, kui sa arvata oskad. Elu on üllatusi, muutuseid ja lõputuid võimalusi täis. Luba endal seda kogeda ja avastada. 

Sa ei ole üksi. 

Blue x Gerli – minu elu suurim muutja –  valgus pimedas. 

Laternaga maagiline naine, kes tuleb sinu ellu siis kui seda vaid küsida.