Ma otsustan valida teisiti – Keto toitumine, Blue ja suhe iseendaga.

Suvi on lõpule jõudnud ja kohe ka teine ’ber kuu, mille algust olen iga aastaselt oodanud rohkem, kui midagi muud. Minu aeg ja minu kuud on taas käes – rahu ja vaikus. Loodus on sättinud endale kuldse rüü selga ja minu mõtted, inspiratsioon, soov kirjutada ja tegutseda saab taas uue hoo sisse. 

Täna alustan oma lugu varasemalt tuttavalt, aga küllaltki otse ja korrektselt vormistamata kujul. Tunnen, et seekord ei taha kõike keeleliselt õigeks toimetada ja lauseehitust viimse detalini õigeks sättida. Tuleb nagu tuleb – otse ja muutmata kujul, hingepõhjast ja kuskilt kaugemalt veel. 

Pikka sissejuhatust tegemata, lasen sul end nüüd mõnusalt sisse seada ja asume koos asja kallale – mina kirjutama ja sina minu kirjapandut lugema. 

Küllap oled juba minu varasema looga kursis, kus rääkisin oma võitlusest võitmatuga – kogemuslugu toitumishäirega. Jah, tänane lugu viib sind minu lõputusse ja haavatavasse maailma tagasi – natuke teises võtmes.

Meenutuseks panen sulle siia otselingi: https://greteblogi.ee/?p=1178

Minu võitlused toidu ja kehaga kestnud senikaua kuni ma end mäletan. Olen proovinud aastate jooksul kõike, et teha iseenda ja toiduga rahu. Leida tasakaal mõtte ja tegevuse vahel. Saada vabaks. Vabadus on igas minu eluvaldkonnas olnud ainueesmärk. 

Mis puudutab suhet minu keha ja toiduga, siis need pole kunagi kiita olnud. Dieedid, karmid reeglid ja piirangud, mis muutusid ajapikku aina karmimateks. Enesevihkamine, andeks palumine, taas vihkamine ja siis püüd iseendaga leppida. Tuntud kaalulangetus preparaadid – minu ahastuse õlekõrred. Salajane oksendamine ja näiline kehapositiivsus, mida varjutas sisemine viha iseenda vastu. 

Dieet -> karmid reeglid -> ebaõnnestumine -> söömahoog -> enesevihkamine ->  uus start dieedi ja lubadustega iseendale, et eelnev enam ei kordu. Kordus. Alati kordus ja ma ei osanud seda seletada. Kõndisin sellel teel nagu pime, kes väljapääsu ei leia, aga sama tee leiab alati üles.  

„Keegi justkui võtab mu keha üle ja ma ei saa end kontrollida.“ Seda mõistab vaid see, kes ise on seda kogenud. Julm ja kaasahaarav söömahoog niidab su maha ja pilt läheb mustaks. Taastudes valdab paanika, kui avastad, mis jälle juhtunud oli. Lõppfinaaliks on tohutu vaimne kurnatus. „Miks ma ei ole normaalne? Miks ma ei saa olla nagu teised?“ kõlab etteheitev ja karjuv hääl mu peas ... 

Eelmise aasta detsembri keskpaigal, kui Gerli (sulle juba tuttav Blue) Ajuloputus podcastis üles astus, jäin ma kohe mitmeks kuuks antud podcasti lummusesse. Kuulasin kuid kõiki eelnevaid ja järgnevaid episoode mitmeid kordi algusest lõpuni läbi. Lisaks paljule muule, kõnetasid aina enam mind teemad karnivoorlusest, ketotoitumisest, suhkusõltuvusest, elustiilist jne. Kuulasin edu – ja kogemuslugusid, kuidas inimeste elud ja isud muutusid pelgalt sellest, et suhkur menüüst välja jätta. Tahtsin ka seda elustiili proovida. Tahtsin anda endale võimaluse. Äkki seekord õnnestun ja ma leian viisi, kuidas normaalselt elada? Milline lihtne soov – lihtsalt elada nii, et toit ei juhiks ega domineeriks igapäeva mõtteid ja elu. 

Ühel aprillikuu algus päeval Gerliga mõtteid põrgatades ütlesin, et olen proovinud mõnda aega suhkruvabalt elada, aga üksi on kuidagi keeruline seda kõike teha. Tagasilangusi tuli ikka üsna tihti ette ja leidsin end taas kuskilt söömasööstu küüsist, mis meeleolu mõrudaks tegi. Gerli kuulas mind ja teatas: „Aga ma muide pakun ka ketotoitumise nõustamist“. Mul lõid silmad särama. Meil on Gerliga ilus minevik ja palju ühist tööd tehtud – edukalt. Aastate pikkune ühine töö, teraapiad ja sisemaailma korrastus andis nüüd võimaluse vastu astuda sellele, mis aastaid piinanud oli – nagu finaaliks või „kirsiks tordil“ – suhe kehaga. Ühe etapi lõpp-punkt ja uue algus, sest keha ja vaim käivad ikka käsikäes ja selle otsuseni, et nüüd soovin ma ka välist muutust, tuli lihtsalt jõuda. Aga, meil ei läinudki enam pikalt. Nädal hiljem tegime esimese toitumisalase kõne ja minu uue elustiilil õppimine ja loomine saigi alguse. 

Enne, kui jätkame ütlen sulle ära, et igatüht Gerli siiski toitumisalasele nõustamisele ei võta. „Kui sisemaailm on sassis, ei saa välist luua. Teedki 10 päeva ja finito“ ütles ta mulle, kui rääkisime sellest, kuidas mina selle otsuseni jõudsin. 

14.04.2026

Esimene kõne.

Kell 19:15 – “Jah, ma tahan sellega kindlasti edasi minna,“ teatasin ma Gerlile.

Kell 20:00 – “Oi kurat, see tundub nii keeruline ja piiratud valikutega elu. Hmm .. Mis aine see maltodekstriin veel on?! Ja oota mida? Sa ütlesid et, Aperoli ei saagi ja Coca zero on ka menüüst väljas? Suvi ja terrassielu on ju ees! Ei, ma ei tea…” olin ma kahtlev, kuulates seda kõike. Mõlgutasin mõtteid, et kas nii suurelt ikka suudan seda ette võtta, sest tegelikult polnud mul aimugi, mida see kõik endast kujutab. 

15.04.2026 

Esimene ketopäev

Esimene päev ja mina olin juba vihane ja ärritunud. Olles Gerliga aastaid koostööd teinud, olin jõudnud kohta, kus esimest korda ajasid tema õpetused mind närvi. Mul tekkis täielik vastupanu. 

Minu maailma olid kinnitunud teadmised, et kolm muna kaalub ca 180g ja juustu üle kahe viilu päevas ei tarbi. Kohvile käib lahja piim ja toitu praetakse natukese õli või veega. Ma ei talunud mõtet, et keegi hakkab mind „sundima“ sööma, sest eeldus oli teine – dieet, nagu kõikidele toitumiskavadele ja õpetajatele omane. Kuigi Gerli selgitas mulle päev enne kõik rahulikult lahti, oli see uueks päevaks justkui peast pühitud. Mina olin valmis uuteks kannatusteks ja näljatundeks. Olin valmis oma vanaks mustriks, aga mida ei olnud, oli kõik see, mida varasemalt igavese dieeditajana endal selgeks olin õppinud.  

Sulle on ju tuttavad küll need 1500-1800 kcal toitumiskavad, vähemalt 10k sammu päevas ja neli jõutrenni nädalas, menüüga „.. keeda 40g riisi või tatart ja prae kõrvale 150g kanafileed ja naudi.“  Gerliga oli kõik teisiti ja see mulle pähe ei mahtunud. “Me ei kaalu, me ei loe kaloreid,” ütles ta mulle. Mis omakorda tekitas üsna kiiret vastupanu. Mõistan, et vastupanu ja ärrituse taga ei olnud mitte usaldamatus Gerli vastu, vaid minu enda hirm süüa. Süüa valesti, süüa üle, süüa ja tulemusi mitte saada. Minu maailmas võrdus kaalulangus vähese söömise, kaalumise ja toidukordade ootamisega. Selles maailmas, kus ma Gerliga olin, selliseid reegleid ei olnud. Kogu minu senine „maailm“ oli olnud vale – mõistagi, oli seda raske endale tunnistada. 

Nagu sa mõistad, oli juba algus – esimene päev – mulle oodatust palju raskem. Ma ei osanud seda oodata, et minu sisehääle karjuv manipulatsioon oli valjult kohal, vana mustrit näitamas ja tagasi tuttavasse surumas. See ei toimi.

Esimesel ketopäeval voodisse heites hingasin kergendunult, et see päev on lõpuks läbi. Gerli oli viimaks rahul sellega, mis taldrikule jõudis. Soovitused stiilis “.. pane siia nüüd juustu juurde,” või “..kindlasti pead õhtul sööma ja korralikult,” käisid mulle närvidele, tekitasid pahameelt ja hirmu. Ma kartsin kontrollimata toitu süüa. Minu harjumused ja ebaterve maailm oli minusse nii tugevalt juurdunud, et olin Gerli ja iseenda sisemisehääle põrkumisest igal õhtul roppväsinud. 

 „ .. ja siin on kanahakkliha ahjukotletid, 400kcal,“ ja pooleteise tunni pärast oli kõht tavaliselt juba tühi. Nüüd äkki pean ma kell 20 sööma võis praetud, hallitusjuustu ja sibulaga kaetud maheveise steigi? Mõistusevastane. Aga esmakordselt saan ma öelda, et ma päriselt nautisin seda toitu, mis Gerli menüüst ja soovitustest tuli. Minu kõht sai täis. Minu keha naeris, aga mina ise olin suures segaduses. Väga suures segaduse. 

19.04.2026 

“Ma olen nii õnnelik ja energiline.“ 

20.04.2026 

„Ma olen juba kuus päeva nii tubli olnud, kus kurat on mu kaotatud kilod ja miks mu punnis kõht juba järele ei anna?“ küsisin ma Gerlilt ärritunult. 

Jah, esimesed päevad ja nädalad jätkusid Ameerika mägedena.  Emotsioonid kerisid üles, alla, sinna ja tänna. Kindel oli see, et ükski päev ei olnud samasugune ja kunagi ei osanud ette ennustad, mis tujus või meeleolus ma olen. Tundsin, et olen koguaeg piiri peal. Võitlus mu sees käis nonstop, halastust andmata – see kurnas mind. Minu enda hääl mu peas kurnas mind. 

Ma olin nii harjunud kiirest veekaotusest tuleneva kaalukaotusega, et ootasin ka nüüd juba järgnevaks hommikuks suuri muutuseid. „ .. keha läheb ketoosi 14 päevaga, ma arvasin, et ma selgitasin seda sulle piisavalt hästi,“ oli Gerli konkreetne. Ma tundsin taas ärritust ja vastupanu. Olen üsna kannatamatu inimene ja tahan kõike juba eile, äärmisel juhul kohe. See tuli selle teekonna igal sammul, tunnil, minutil ja hetkel välja. Olen harjunud iseendale pidevalt peksa andma, kui ma ei suuda enda ootustele vastata. Seekord ei suutnud mu keha kuue päevaga minu silmis piisavalt muutuseid teha. Olin vihane. Mitte Gerli, vaid enda peale. Ühtpidi seepärast, et muutuseid justkui polnud ja teistpidi sellepärast, et ei suuda maha rahuneda ja protsessis olla. Nautida seda aeglast ja vaikset liikumist paremate valikute suunas – kuulata keha ja Gerlit ning anda endale igal sammul andeks, kus märkan, et endale liiga tegevat. 

Ajaarvestus kaalulangusel oli täiesti kuskilt kosmosest, sest juba 24h tundus mulle piisavalt pikk aeg, et kaalult võiks vastu vaadata -3 kg.  

„Murdepunkt ongi tavaliselt kuuendal – kaheksandal päeval,“ ütles Gerli hiljem leebelt. Ma tean, et ta mõistis, kui raske ja uus see kõik minu jaoks oli. Ta tajus mu võitluseid ja viha iseenda suhtes. Gerli oli kannatlik, kutsus korrale, kuulas ja õpetas, aga mina jaurasin ikka taltsutamatult  edasi. Praegu seda kirja pannes voolavad mu silmis pisarad. Ma näen, kuidas ma olen oma keha inetute mõtete ja sõnadega väärkohelnud. Mitte ainult nüüd, vaid ka varem – aastaid, kümneid aastaid. Minu keha ei ole saanud end kaitsta – minu enda eest. „Kohtutav,“ mõtlen ma praegu ja ma vajun veel kuidagi .. sügavamale. Minu keha tunneb end kui laps, kes ei mõista, miks vanem temaga kannatlik ei ole ja ootab temalt kõike kohe ja palju – eilseks. Miks ta mulle aega ei anna? 

 „Kohtle ennast sama suure armastusega nagu sa oma poisse kohtled,“ ütles mulle Gerli. Kes mitte ainult ei nõustanud mind toitumisalaselt, vaid andis endast iga päev parima, et ma armastaksin end eelkõige sellisena, nagu ma olen. Siis saavad ka tulla muutused nii seest kui väljast – läbi armastuse. Väärkoheldud keha, sinu enda poolt, ei saa sind mitte kuidagi usaldada, sest ta ei tea, kas tänased lubadused, olla parem, kehtivad veel homme ka?! 

 „Ma annan Sulle käe – lihtsalt ulata käsi vastu ja tule poriloigust püsti.“ „Ma annan sulle käe .. ,“ kordasin ma vaikelt ja mõtlesin, kas keegi on üldse kunagi mulle nii ilusti öelnud. See liigutas mind hingepõhjani ja ma puhkesin nutma. Mõistsin, et Gerli ei pahanda minuga, kui ta minu jauramistele konkreetse tooniga vastas, vaid tahab südamest aitab mind. Mõtlen praegu, et ehk polnudki see toon nii konkreetne, vaid mina ise tõlgendasin seda sellisena, sest olin harjunud ennast saboteerida? Tean, et ka temal endal oli raske minu võitluseid kõrvalt vaadata ja tajuda, mida mu sisemaailm minuga teeb. Ta palus mul õhtuti praktiseerida tänulikkust, märgata väikseid võite ja paluda endalt andeks kõige eest – ka seda oli mul tol hetkel raske teha. Vastupanu – jälle. 

  „Muutes identiteeti tekib alati segadus, kes ja kus ma olen, kui mul pole enam piiranguid, ahelaid ega sõltuvusi,“ selgitas ta. Mulle meeldib kuidas Gerli elule ja muutustele seletusi annab. 

14 päeva lõpuks pidin kolm korda oma mõõte võtma, et oma silmi uskuda. Kogu kehalt oli kadunud -24 cm ja -1.5kg – oota, see toimibki? Ma saan süüa kaalumata ja võis praetud maheveisehakkliha? Juua kohvi vahukoorega? Süüa juustu, hapukoort ja steiki? Tulemuseks on langev kaal ja kahanenud cm? Ma ei suutnud uskuda. Päriselt ei suutnud. See oli võit, teadmine ja esimene rahunemine, et olin jõudnud selleni, mis minu kehale sobis, aga millele meel vastu sõdis.

Nii me üle kivide ja kändude kaks kuud koos toimetasime. Sulle võib nüüd minu jutust tunduda, et see kõik oli üks kohutav kannatus, aga ei.. Ma tahtsin sinuga lihtsalt aus olla ja jagada seda osa oma elust, kus kõik, mida me Gerliga ette võtame, ei tule mulle nii lihtsalt. Tuletades ka sulle meelde, et see on okei. Sa ei pea endalt ootama rohkemat, kui seda milleks sa praegu valmis oled. Leebe olek on võtmeks heale suhtele iseendaga. 

Aga jätkame. Kokku selle ajaga kadus minu kehalt veidi üle 40 cm. Kuid, positiivseid ja olulisi muutuseid oli veelgi: 

1. Minu uni paranes. Kui muidu ärkasin öösiti palju, und ei tulnud või oli uni katkendlik, siis alates ketoga alustamisest magasin hommikuni. 
2. Minu näonahk muutus puhtamaks ja selgemaks. Vähesed punnid, mis mind aeg-ajalt tervitasid, olid kadunud. 
3. Tuju läks järk-järgult aina paremaks ja mõtted olid palju optimistlikumad. Tahet ja soovi elu korraldada ja luua oli rohkem. 
4. Fookus paranes. Suutsin keskenduda ühele tegevusele pikemalt ja kauem. 
5. Ma mõtlesin aina vähem toidule ja isud kadusid täielikult. Vahel isegi unustasin süüa, sest täiskõhu tunne püsis nii pikalt. Keha ja meel said rahuneda – ei mingit näljutamist, kella vaatamist, uue toidukorra ootamist! Vaikus. 
6. Ma tundsin end enesekindlalt ja võidukana, sest suhkur ei juhtinud ega tuimestanud minu elu enam. 
7. Riided sobisid paremini selga ja ma ei pidanud end pidevalt siit ja sealt kohendama. 
8. Olin heatujuline ega ei lasknud end pisiasjadel häirida.
9. Tundsin end energiliselt ja pidasin kauem vastu liikudes ja ringi toimetades. 
10. Mõtted olid selgemad. Ma olin justkui uduse loori alt välja saanud ja vaatasin maailma uue pilguga. 
11. Ma naersin rohkem. 
12. Mul oli poiste jaoks rohkem aega, energiat ja tahet.
13. Ma vaatasin peeglisse, naeratasin endale ja tundsin end ilusana. 

Lisaks: Ma olin alati mõelnud, et kuidas inimesed saavad peale pikka tööpäeva minna poodi, tulla koju ja alles siis alustada õhtusöögi tegemist. See oli miski, mida mina kunagi ei saanud – oodata õhtusöögi valmimist. Tavaliselt olin näljast ja isudest nõrkenud ja haarasin ükskõik mille kiire järele, et seda tunnet leevendada. Tihti oli õhtusöögi valmimise ajaks mul kõht juba kiireid ja kergesti kättesaadavaid süsivesikuid ja ebakvaliteetset toitu täis. Tänu ketole sain ka mina olla see inimene, kes läheb peale pikemat päeva rahulikult poodi, mõtleb, mida õhtuks soovib, ostab sobiva tooraine ja hakkab seda siis valmistama nii, et näljatunne silmist pimedaks teeks. Minu jaoks oli see suur võit, kui kirjutasin Gerlile, et ma suudan rahulikult toidu valmimist oodata, ilma et peaksin vahepeal näksima. Nii on ka võimalik – isegi mul. Naljakas eks? Sina võib-olla ei märkagi seda loomulikku osa oma päevast, aga minu jaoks oli see midagi täiesti uut. Selliste väikeste muutuste märkamine aitas mul usaldada iseennast, oma keha ja Gerliga tehtavat koostööd. Jällegi, ilma temata poleks ma kunagi saanud teada, et ka mina saan elada nii, nagu olin unistanud. Ma saan süüa päris toitu, tunda täiskõhu tunnet ja unustada näljatundest tekkinud piinad, sest uue toidukorrani on veel 2,5h jäänud aega, eks? Ma saan valada hommikukohvile vahukoort peale, lisada juurde veidi kaneeli ja nautida. Ma saan toidule lisada juustu ja hapukoort. Ma saan teha nii palju asju, mida ma enne võimalikuks ei pidanud. Lihtsuse ilu ja väiksed soovid. Samas pidin paljustki loobuma. Eelistedes kvaliteeti, on paratamatu, et kõik millega varem harjunud olin, ei kuulu enam igapäeva valikute hulka. Siin tuleb mängu see, kui palju sa tahad endale parimat pakkuda. Kas ja kui paljust oled sa valmis loobuma, et eelmainitud loetelust osa saada?

Ma olen nüüd kogenud elu enne ketot, keto ajal ja pärast ketot. Jah, mul tuli suvel ja nüüd sügisel ette mitmeid tagasilangusi, kui suhkur taas mu elus võimutses. Aga see ei ole koht, kus tahaksin endale hinnanguid anda. Pigem oli see hea võimalus märgata ja oma keha kaudu kogeda, millised muutused toimuvad siis, kui suhkur taas igapäevaellu tuleb. Kvaliteet läheb alla, enesetunne muutub kehvemaks, tuju hakkab kõikuma ja soov „näljaselt“ kõike tarbida, isegi kui kõht ei ole tühi, on taas nagu halb vari seljas. Sedasorti muutus toimus käega katsutava kiirusega. See hirmutas mind ja ma ei tahtnud enam vanaviisi.  

Täna olen ma taas siin – üheteistkümnendal keto päeval ja tunnen end hästi. Minu  meel on mõnusalt vaigistunud ja istun rahuolevalt köögis. Kauss, mu kõrval, on täis minu lemmik piparkooke – mmm Fazer Fazerina. Ma ei tunne vähimatki huvi nendest kasvõi üks endale suhu pista. Ometi mäletan nende maitset, krõbedust ning tean, kui hästi need mu tassis oleva jõuluteega praegu kokku sobiksid. Ja isegi kui võtaksin, ei oleks enam midagi mu elus katki. Minu eesmärk ei ole enam olla ideaalne ja elada paindumatute reeglite järgi, vaid olla vaba. Vaba oma valikutes ja keha kuulates. Aga praegu tahan ma valida teisiti, minu keha tahab teisiti ja las need piparkoogid jääda – need ei kao kuskile. Kaua igatsetud rahunemine on minuga samas lauas. 

Olen selle loo lõppu – või hoopis algust? – väga oodanud. See on pöördepunkt. Lugu, mille olen kirja pannud, ja teekond, mida Gerliga kevadel alustasime. Tahan jätta selle märgiks – emotsionaalse ja ausa loona Teile lugemiseks, mõtteaineks, samastumiseks ja inspiratsiooniks, et tegelikult saab paremini. Ma tean, et häiritud suhe toidu ja kehaga käib minuga alati varjuna kaasas. Ja ehk ta ootabki salamisi uut võimalust? See võib olla miski, mis ei möödugi, aga see ei pea olema miski, mis mind elulõpuni kontrollima jääb.

Gerli ei olnud minu vastupanu põhjus, vastupidi. Ta on inimene, kes aitas mul selle kõigega ausalt ja otse silmitsi seista. Minu valgus ja suunanäitaja, kes aitas mul näha kuhu poole liikuda, mida vaadata, muuta ja jälgida. Töö pean ikka mina ise tegema. Nagu terapeudid armastavad öelda, on töö alati tellija materjalist. Kas ja milliseks ma enda materjali hindan, on raske öelda, aga milleski me koos siiski läbi murdsime, sest mu keha palub, et viiksin ta sinna, kus Gerliga koos olime. 

Vot, selliseks minu tänane lugu ja kogemus kujunesidki – otse ja ausalt, ilustamata, nii nagu loo alguses ütlesin. Mida ma aga südamele panen – ära pusi üksinda. Leia endale personaalne juhendaja, kes päriselt tahab sind aidata, mitte selline, kes viskab sulle kava nina ette ja unustab su, kui toitumiskava eest ülekanne on talle laekunud. Leia see inimene kellega koos saad endale sobiva toitumisstiili baasteadmised selgeks. Kui sinu mõttes mõlgub keto toitumine siis tea, et keto ei ole ketolaadne, vaid kindlate reeglitega toitumistiil ja ei Fazeri piparkoogid ketomenüüse ei kuulu. Ketot tuleb alustada koos kellegagi, kes teab, mida ta teeb ja teeb seda südame ja suure pühendumisega – just nii nagu Gerli oma aega minu teekonnale panustanud on.

Mina lähen nüüd vahukoorega kohvi tegema, praen hakkliha juustu ja juurikatega valmis, hingan kergendunult ja alustan seda teekonda mitte algusest, vaid sealt kus pooleli jäi. 

Kohtume jälle. 

Gerlist saad rohkem kuulata Ajuloputus podcastis: Ajuloputus #32 – Nõidade põletamine ja rapsiõli-mehed ja Ajuloputus #59 – Kuidas end praegu aidata

Instagram: _Blue369_  ja gerliterasmaaolle