Sügisest sügisesse
’ber kuude saabumine viib mind alati kuskile rännakule – kuhugi, kust kunagi tuldud sai, lihtsalt selle erinevusega, et küsimused ja mõtted on ajas muutunud. See on minu neljas sügis – tean juba praegu, et see sügis saab olema kõige märgilisem ja muutuse rohkem.
„Seekord ei lange lehed hinge tasandil sinu jaoks, vaid sul algab kevad.“
Täna on esimese ’ber kuu esimene päev ja ma olen juba enda jaoks tuttavas kohas ja positsioonil, keerates pöörase suve möödudes pilgu jälle iseendasse. Lähen vaikusse ja kuulan seda kuidas maailm mu ümber taas rahunema hakkab. Esmakordselt tunnen, et sel suvel ma elasin päriselt ja maksimaalselt, olin kohalolus igas mulle antud hetkes ja ei jõudnud päriselt kordagi igatseda kuldset lehte või minule omast ilma – pisut udust ja salapärast. Õhku kus on tunda sügise hiilimist ja päikest mis hakkab taas madalamalt paistma, kaneelirulli lõhna ja aknast kostuvat vihmasabinat, mis reedab, et pikad ja vihmased õhtud küünlavalgel, raamatu lugemise ja kirjutamise saatel on alles ees. Sel sügisel elan ma sama maksimaalselt edasi, nautides igat antud hetke aga mulle vb mitte nii omases soft girl eras, sest vahepeal on hingetasandil suured nuutused käinud. Kevad/suvi on kaasa toonud minus midagi uut ja seni avastamata või pigem varjatut (?) mis enam ei saa varjatuks jääda, sest alateadvus ja tunne minu sees annab märku, et aeg on õige. Naine on avastanud endas naise ja tahan seda uut ja armast, kasvavat ennast, rohkem leida ja avastada ja mis vōiks olla selleks parim aeg kui vaikne ja rahulik, kuldsete ja värviliste lehtede rohke sügis, mis iga aasta oma tulekuga hinge uutmoodi helisema paneb – oktoobrikuu värvides.
Minu sisse on tekkinud valmisolek ja igatsus aga mitte vana vaid uue järgi, selle maailma ja elu järgi, mis ma enda peas loonud olen – igatsen või pigem on õigem õelda, et olen elevil selle reaalsuse üle, mis kord minu omaks saab. Igatsen Teda, oma kuningat, kelle suunas step by step liigun, kirjutades talle mõtteid, teadmata kus või kes ta üldse on:
„ .. see on üks minu väärtustest, anda end armastusse mitte janunenud ihasse, mis kaob sama kiirelt kui kevadine lumi, mis tuleb ja läheb. Mina tahan jääda. Ei taha olla Sinu kevadine lumi, tahan olla Sinu sügis, mis elab südames kui teda parasjagu pole ja mis on kirjeldamatult kaunis kui ta kord jälle tuleb.“
Ma tean, et ma ei pea Teda otsima, sest igakord kui ma olen seda teinud, kasvõi alateadlikult vaadanud kedagi „sellise pilguga“ saan ma enda sisse signaali “Sa ei pea otsima, ta tuleb ise, sa tunned ta ära. Ole rahulik.“ – minu intuitsioon räägib minuga koguaeg ja ainus mida ma tunnen, kus ma olema pean on usaldus – kuulama oma sisemist häält, mis juhendab mind midagi tegema ja vastupidi ütleb mulle, mida ma ei peaks tegema. Hääl, mis juhendab mind elama, muutuma, kasvama – ta ütleb mulle mis on õige ja mis on vale, kus ja kellega ma olema pean või kuhu ja kelle juurde ma enam ei kuulu. Suhted, mis muutuvad tugevamaks ja suhted, mis on määratud saama oma etapilise lõpu – ma ei torma enam kedagi ega midagi päästma, ma lähtun enda tundest ja võtan vastu selle, mis mulle kuuluma peab ja lasen minna sellel, mis on oma aja minu kõrval ära elanud, selleks korraks. Ma elan väga tugevalt oma intuitsiooni ja tunnetusliku energia järgi, mis annab mulle kõik vastused, mida ma vajan. Sellepärast nt pole ma ka selle viimase kolme aasta jooksul kordagi deitimas käinud või suhteid loonud, kust võiks midagi areneda, sest ma tean ja tunnen ette, et praegu pole keegi veel Tema!
Suuresti on sedasorti rahunemise minu sisse toonud Blue, kes on aidanud mind minu pimedamatel öödel ja raskematel hetkedel, mil üksi toimetamine on muutunud väljakannatamatuks. Tema on loonud minust minu, andes mulle kõik mida ma selleks eluks vajan – sisevaate iseendasse, rahu, usalduse, jõu ja energia mille najal oma maailma loon ja uusi samme teen. Blue on minu valgustuluke pimedas ja see teadmine annab kindluse, et tee mida käin on mulle õppimiseks ja iga kogemus on minu kasuks, et järgmine samm ja etapp oleks lihtsam. Kõik on nii nagu peab. Kõik on õige!
Kas neljas sügis on minu viimane kaaslaseta sügis? Seda ma siia kirja ei pane, küll aga lõpetasin ma eile selle küsimuse ja vastusega oma salajase päeviku ja seal on see vastus juba olemas.
🍁