Võitlus võitmatuga ehk minu isiklik kogemuslugu toitumishäirega.

Kõigile, kes on kord mind, ennast või teisi vaimselt kahjustanud, öeldes kommentaare ja mõtteid, mis on kuulaja sisse elama jäänud. 

„ .. tavaline argipäevaõhtu. Isa vaatas elutoas telekat ja ema oli köögis, õhus oli tunda tavapärast pinget. Esik mida mööda see varateismeline tüdruk tualetti suundus oli hämar. Tal oli siht. Uutmoodi ja lootust andev. Ta seisatas ukse ees, koridori keskel, paremat kätt jäi elutuba ja vasakut kätt oli köök,  mõlemad vanemad toimetasid enda tegusid ja elasid oma maailmas, neil kahel seal polnud aimugi, mida ta sinna tualetti tegelikult tegema läks. Uks sulgus ja taskust ilmus nähtavale sinna peidetud süstal. Ta surus mõtlemata selle endale kintsu, lootuses, et vere asemel saab endalegi kodustes tingimustes rasvaimu teha. Ta silmad valgusid pisaraid täis. Ta oli ahatsuses ja üksinda, suure ja kasvava murega, kuid siis ta veel ei teadnud, et see saab olema elukestev ..  “ 

Mida tundis ja millest mõtles sel hetkel üks varateismeline tüdruk on mul täna keeruline sõnadesse panna. Mis teda üldse selleni viis ja kuidas ta selle peale tuli – ei teagi enam täpselt öelda aga ometi see juhtus ja on siiani eredalt mu silme eest, oleksin nagu eile sinna tualetti suundunud, lootusega saada või gramm peenemaks. See on esimene mälestus, mis mul lapsepõlvest meenus, mida meeleheitest tegin, et saada tollaste klassiõdedega samasuguseid ilusaid peenikesi jalgu nagu neil olid. Sain hoopis hirmsa sinika ja uutmoodi „ma ei saanud sellega ka hakkama“ tunde ja mõtlemise, mis minu sisse juured kasvatas. 

Minusse juurdunud lauseid on veelgi, mis juba varateismelisena kui ka hilisemas eas aastate jooksul minu sisse minu lähedaste poolt istutatud on. 

„Grete läks paksuks siis, kui ta tantsimise ära lõpetas,“ rääkis ema ühele oma sõbrannale. Mina samalajal nende kõrval seda vestlust pealt kuulamas. Olin väike. Olin laps. Millist piinlikust ja kohmetust võib üks laps sellel hetkel tunda, ma kirjeldama ei hakka aga mul on siiani sellest väiksest iseendast kahju, kes ei osanud sellise kommentaari peale miskit teha kui, et maha vaadata ja oma kleidisaba sõrmedevahel keerutada. Mul oli piinlik ja ma mäletan selgelt tunnet, mida sel hetkel tundsin. See elab minus. Häbitunne. Siiani. 

Aastatega lisandus uusi kommentaare ja mõtteid minu pihta juurde, mis minu sisse elama jäid. 

„Sa oled nagu jõuluhani.“

„Palju sa jaksad süüa?“ 

„Vaata ka natuke, mida sa sööd.“ 

„Ma vaatan, et Sa oled kuidagi kosunud ..“ 

„Sa ei ole paks, sa oled tüse.“ 

„Sa ei tohi seda süüa.“ 

„Oiiii, sa oled niiii suur tüdruk.“ 

„Kui Sa tahad kaalust alla saada, siis sa ei tohi seda süüa.“ 

„Sa sööd liiga palju.“ 

„Kas sa sööd selle kõik ära?“ 

„Nii sa küll saledaks ei saa ..“ 

„Sa pead rohkem liikuma ja vähem sööma, vaata mind, mina peale kella nelja ei söö enam.“ 

„Mina ikkagi arvan, et Sinu toiduportsjonid on liiga suured, sa peaksid sööma ainult enda rusika suuruse koguse toitu.“ 

„Ma ütlen Sulle ausalt, kui mina nii palju sööks, ma läks lõhki.“ – kommentaar mu lähedase poolt LiisaFitness toitumiskavas olevale toidule. 

Need on need sügavale juurdunud laused, mis igal hommikul, lõunal, igal tunnil ja päeva keskel end omamoodi ilmutasid ja endast märku andsid, surudes mind kohmetusse ja väiksesse iseendasse, kes kord ema kõrval seisis. Häbitundes. Hääled olid nagu kaja mu peas, mis olid pandud kordusele ja mis aktiveerusid sel hetkel, kui uus toiduportsjon minu ette taldrikule pandi või mõte söögist taas mu peas ketrama hakkas. 

Selliste kommentaaride vältimiseks leidsin aja jooksul lahenduse – ma hakkasin sööma siis kui keegi ei näinud. Salaja. Mingil hetkel kasvas lihtsalt välja hirm, et keegi saab taas mulle mõne lisa juurde anda niigi suurele pagasile, mida kandnud olin. Salaja süües ei saanud keegi mind kommenteerida ega seda mida ja kui palju ma korraga endale sisse sõin. Salaja söömine tuli välja ka holistilises rännakus, kus me Mariga eelmisel aastal, ühel septembrikuu hommikul käisime. See oli armas ja samal ajal südantlõhestav vaatamine, kus seisin oma 11 aastase iseenda seljataga, kes üksinda vaikselt külmkapist meelepärast otsib. Ta oli üksi kodus, oli keskpäev ja vaikus oli üle terve korteri ja Tema sai rahus toimetada. Istusin Tema vastas ja vaatasin teda, kõige sügavama armastava pilguga maailmas, hoidsin tema väikest kätt enda peos ja küsisin, mis sind sunnib sedasi tegema praegu? Ta vastas mulle et: „Ma ei saa teisiti. Ma tahaksin väga kellegagi rääkida aga ma olen üksinda.“ Mu süda murdus. Mu väike mina istus köögis laua taga oma murega üksinda. Lubasin talle, et olen alati Tema jaoks olemas ja jätsin talle tühjade valgete lehtedega märkmiku, et tal oleks võimalik oma salajasi mõtteid ja tundeid kirja nendel hetkedel, mil käsi taas kapist lohutust otsima läheb. 

Olen päevikut pidanud sellest ajast saadik ja juba üle pooleaasta ka peaaegu, et igapäevaselt sinna mitmeid lehekülgi kirjutanud. Toidust on seal küll vähe juttu aga sealt leiab nii minevikku, olevikku, tulevikku ja kõike segamini just nii nagu minu maailm parasjagu on. Sinna kirjutab vahel mu väike mina ja siis mina, täiskasvanuna. Oleme seotud ja ühenduses tänu kirjutamisele. Ka sellel teekonnal on ta siin minuga, et kõik saaks nii ehedalt ja ausalt kirja kui seda võimalik teha on. 

Aastad möödusid ja salaja söömisel oli minu elus oma kindel koht. Isud kasvasid ja aina enam sai üksildustunnet toiduga rahuldatud. Keegi ei heitnud mulle enam suurt midagi ette, olin oma maailmas, kuid hääled ja etteheited mu peas olid valjemad kui välised kommentaarid. Salaja söömisel olid omad miinused – see mida sööd salaja paistab välja kogu maailmale. Muidugi see kõik väljendus minu kasvaval kehal. 

Mäletan, et läksin hirmuga kaalule ja kaal näitas 74 kilo, olin ahastuses ja lubasin endale, et söön veel ühe kilo lisaks ja siis on sellega kõik! Siis tuleb muutus. Jah tuligi! Siis algas uus äärmus. Algas päevi täis sidrunivee joomine, kõik võimalikud dieedid, mis kõik lõppesid ohjeldamatu söömisega külmkapi ees. Algas periood „thinspiratsion“ mis hõlmas endas iga paari tunni tagant kaalumist, toidupäeviku pidamist, mõõtmist, minimaalset kaloraazi ja netiavarustes tarkuse ja motivatsiooni kogumist (ebatervislikuks) kaalulangetuseks. Olin äärmiselt motiveeritud ja teotahteline – paariks päevaks, kuni nädalaks, vahel pidasin ka kauem vastu. Kaloreid lubasin endale maksimaalselt 500-800, vahel ka vähem. Mis omakorda alustas nõiaringi ja lõppes sellega, et nälg oli kuuendaks päevaks juba nii suur, et ei hakanud isegi kapist enam kaugemale minema ja sõin sisse kõike mis kannatas söömist, seni kuni ägisesin. Sellele järgnes meeleheide, süütunne, viha, alandus, häbitunne ja hääled mu peas mis etteheitvalt kinnitasid, et „Oled ikka värdjas küll, kas sa oled nüüd rahul sellega, mida tegid? On sul nüüd hea olla? Sa kuradi paks siga, sa ei saa sellega ka hakkama,“ nutsin ja soovisin sellest toidust meeleheitlikult vabaneda, end lõhki lõigata, et välja saada see, mis maailma nähtavaks muutub, kui ma sellest ei vabane. Nii leidsingi end ühel päeval käpuli poti eest hambaharja suhu surumas, et väljutada järjekordne söömahoost tingitud toit, mida ma endale lubada ei saanud. Olin uhke kui suutsin kõik sisse söödu mõne hetkega endast välja saada. Ma võiks öelda, et ma tundsin veidrat rahulolu ja õnnetunnet, jõudu ja motivatsiooni jätkamiseks. Käisin end alati peale seda kaalumas ja peegli ees mõõtmas, kas sai ikka kõik välja või olen miskit siiski endale jätnud. Ma armastasin toitu aga selle tarbimine tekitas minus ärevust ja süütunnet. „Kui Sa tahad kaalust alla saada, siis sa ei tohi seda süüa.“ „Palju sa jaksad süüa?“ „Vaata ka natuke, mida sa sööd.“ 

Mul olid välja leitud toidud, mida on kergem välja oksendada ja mis tekitavad vähem ebameeldivust. Mul oli ka päevi, mil ma ei saanud oksendamisega hakkama, sest mu keha tõrkus ja miski minus takistas mind, seal poti ees kõõksumast. Need tekitasid omakorda vana kuid tuttava tunde „ma ei saanud sellega ka hakkama“, kurjustasin endaga ja sellele järgnes alati ka füüsiline karistus – peksin end rusikatega kõhtu, pähe või tegin haiget enda jalgadele, nii mõnestki löögist tekkis sinikas mis oli meenutuseks mulle, mis juhtub siis kui „ma ei saanud sellega ka hakkama.“ Karistasin end oma suutmatuse eest end ohjeldada, end kontrollida. Karistasin, sest ei suutnud ega osanud olla normaalne. Ma igatsesin elada elu, kus ma ei ihale pitsatüki või saiakese järele või elu, kus ma ei karda toidulõhnast lisakilosid saada või ELU KUS MA SAAN SÜÜMEPIINADE VABALT SÜÜA, süüa nii, et hääled mu peas mind maatasa ei teeks. Soovisin, et mul oleks valik kas ma tahan või ei – mul polnud valikut, ma tahtsin alati kõike ja palju. Oeh, kuidas ma igatsesin olla nagu teised, kes söövad ja ei pea hiljem tunde enda peas arutelusid, kas ja kuhu see toidukord end kinnitab. Söömine tekitas minus ärevust ja hirmu, arutelusid ja süüdistusi, tihti ka karistus ja valu või uut näljutamise ringi ja haiglast kontrolli kalorite üle. 

Kord küsisin oma tuttavalt, et kuidas Tema julgeb pitsat nii vabalt lõunaks süüa, kas see ei tekita temas halba enesetunnet või süüdistusi? Ta vaatas mind kummaliset ja vastas lõbusalt: „EI, ma söön seda mida ma soovin,“ ja ma olin kade – soovisin ka nii, et söön seda mida soovin. Soovisin normaalsust, mida kogenud ei olnud. Vaatasin teda ja mõtlesin endamisi, et mis tunne on nii elada? 

Muidugi mu kaal tol ajal langes ja 75 kilost sai kiirelt 55 kilo – kuid sellel oli oma hind! Ma ei söönud enam ammu avalikult. Olin vabalt päevi ilma toiduta, öeldes oma tollasele boyfriendile „mul ei ole kõht tühi,“ ja kes seda ka rõõmuga heaks kiitis, öeldes: „Sa võikski veel paar kilo alla võtta,“ tekitades minus tunde, et .. mu inimvõimed on saavutanud viimase piiri. Temaga koos olles ei söönud ma kunagi, vahel kolm, vahel neli päeva järjest ja see polnud talle kunagi probleem ega küsimus. Kui koju läksin siis käisin mõnest tanklast läbi ja lubasin endale head ja paremat – tihti oli selleks kabanoss, mõni saiake ja erinevad sokolaadid. Ma sain seda teha ainult koju mineku päeval, et siis kodus püüda edasi nälgida, et temaga kokku saades ma poleks midagi kaalust juurde võtnud. 

Mul oli kaaluhoidmise ja enesekontrolliga niigi raskusi ja tundsin, et siit veel paar kilo kaotada, pole enam võimalik. Ma kartsin, et iga toidulõhn mida tunnen toob mulle lisakilosid. Vahel vaatasin kokaraamatuid ja unistasin päris toidust, ometi kartsin pilte vaadates, et äkki ma saan siit ka lisakilosid. Mu kaal pendeldas pidevalt +/- 10kilo, kord 68 siis jälle 59, siis 65 ja siis jälle 57 ja lõpuks taas 75 ja nii oli see aastaid, kus ring sai alati uue alguse, hetkes, mil hetkeks kaotasin kontrolli. 

Pidin end pidevalt kontrollima, sest teadsin, et lisakilod leiavad mind kiirelt üles ja nii mõnigi kord, hilisemas eas ja vanuses juba, avastasin, et number 6 asemel vaatab vastu 7 või 8’ga algav kaalunumber. Kuna see juhtus? „Ma olen ju koguaeg tubli olnud ja enda peas neid võitluseid pidanud,“ mõtlesin endamisi aga nii oli see alati, kui püüdsin olla normaalne ehk enda mõistes kaotasin kontrolli. 

Kaalunumber oli number, mis määras mu väärtuse ja enesearmastuse. Number mille ümber elu keerleb ja mis tagas mu tuju, meeleolu, suhted ja igapäeva rõõmu ja naudingud. Kuigi vahepeal, võis tunduda, et ma olen oma murest jagu saanud siis ei, reaalsus oli ikka see, et võitluseid pidasin alati – enda peas – koguaeg. „Kas ma võin seda süüa?“ „Kas see on mulle lubatud?“ „Mis siis juhtub, kui keegi näeb, et ma söön?“ Mäletan hästi neid hetki kuidas mõne toiduga võitluseid pidasin – söön ei söö, söön ei söö – ei ma ei söö, okei ma ikkagi söön, EIII MA EI SÖÖ!! Mis juhtub kui ma ikkagi söön? Ja samal ajal käisin vahel tunde seda kindlalt „vestluspartnerit/sihtmärki“ vaatamas, keda ihalesin nahka pista aga keda meel ei lubanud puutuda. Vahel „kaotasin“ ja sellele järgnes sisemine etteheide ja vihakõne, kui saamatust ja enesekontrolli mitte omavast täiskasvanust. Tihti viskasin ka vastase prügikasti, et võita see lõputu võitlus, sest sinna ju ometi järele ei lähe? Või läksin? Mis sina arvad?

Peale teist last isoleerisin end täielikult koju.

Olin oma keha suhtes põlglik ja jälestasin end. Olin paksem kui iial enne ja keeldusin koduseinte vahelt lahkumast – peretripid jäid vähemaks ja tihti saatsin lapsed ja mehe kolmekesi õue jalutama, ise olin kodus. Peidus. Mu riided ei mahtunud mulle selga ja kodudress oli ainus kus end mugavalt  tundsin ja mille sisse end peitsin. Ühised deidid jäid olematuks, sest eelistasin kodus woltimist ja söömist kui avalikult kuskil lödeva ja end vihkavana istuda. Ma polnud selleks ajaks enam aastaid oksendanud ja kõik, mis sisse läks see mulle ka jäi. Vaatasin end vihkava pilguga peeglist ja karistasin end vahel mõne hoobiga kõhtu selle keha eest, mille endale loonud olin. Enesevihkamisele lisandus ka alkohol, mis aitas parimal viisil tuimestada mu meeleheidet ja valu, mida endale olin põhjustanud. 

Mäletan kui minu poeg Ken sai endale ametlikult nime ja mu sõbranna tahtis meile selle tähtsa päeva puhul külla tulla, et mu pojale kink tuua – ma keeldusin külastusest ja ei soovinud sellele kingile isegi mitte vastu minna, saatsin oma mehe sellele järele – ma ei tahtnud end näidata ja olin vihane olukorrale peale, et ta üldse tahtis tulla meile külla, mind vahtima, mõtlesin endamisi, „Jätke mind rahule,“  oli minu mõte ja sõnum. Ma häbenesin ennast nii väga, et kartsin, et kui mind ei olda pikalt nähtud siis inimesed saavad aru, kui paks ja kole ma olen. Ma ei julgenud enam avalikkuse ees olla – kartsin hinnanguid, mida ise enda peas endale igapäevaselt ütlesin, kuid ka neid vanu ja tuttavaid kommentaare, mida siit sealt enda pihta sain ja mis ikka ja jälle endast märku andsid. 

„Issand, Grete Sina v? Mis sinuga juhtunud on? Kas sul on mingi haigus? Sa oled näost kuidagi nii ümmargune,“ küsis ühel ilusal suvepäeval minult imestunult minu ema naaber, kes ei olnud mind aastaid näinud. See andis hea doosi viha ja hirmu mu niigi suurele pagasile juurde. 

Kartsin väga, et keegi veel märkab, et olen kaalust kõvasti juurde võtnud. Kartsin tunda piinlikust ja häbitunnet, seda, et saadakse aru, et ma ei oska end kontrollida ja ma söön ja tarbin kõike liiga palju. Kartsin veel kord tunda tunnet, mida see vanem proua, ema naaber, minus veel hiljaaegu tekitas. „Ma ei ole haige!“ ja tema oli sellest veel enam üllatunud, vastastes: „Ahah, ei olegi? Varem Sa nagu nii ümmargune ei olnud.“ Ma keerasin selja ja lahkusin olukorrast, keha üleni häbitunnet täis. Tundsin kuidas mu nägu õhetab, raske klomp mu kurgus võttis võimust ja silmad valgusid märjaks. Tundsin piinlikust ja olin hirmul, sest kartsin, et keegi võis seda hetke pealt kuulda. Kes veel nii arvab? Kas see on tõsi? „Miks ma olen selline nagu ma olen?“ manitsesin end enda peas. 

Ma analüüsisin veel hiljaaegu, kas 3 sushi tükki kontoripeol on palju võtta? Vaatasin, mida ja kui palju teised söövad ja siis mõtlesin, et kas mina ka tohiks veel juurde võtta? Nautimise asemel käis pidev kalkuleerimine, kas üks või teine amps on sobilik. Äkki keegi märkab ja kommenteerib? 

„Palju sa jaksad süüa?“ 

„Vaata ka natuke, mida sa sööd.“ 

„Sa ei tohi seda süüa.“ 

„Kui Sa tahad kaalust alla saada, siis sa ei tohi seda süüa.“ 

„Sa sööd liiga palju.“ 

„Kas sa sööd selle kõik ära?“ 

„Nii sa küll saledaks ei saa ..“ 

Millele lisandus ka uus mõte, mida paar aastat endaga kaasas olen kandnud „.. sa oled näost nii ümmargnune.“  Ma küsisin vahel siiani oma tüdrukutelt ausat tagasidet oma näo kohta. Mäletad ju neid õites tehtud pilte, just hiljaaegu, mida instagramis jagasin. “Diana, kas mu nägu on siin pildil ümmargune v?” vaatlesin end kahtlustavalt ja otsides samal ajal välist kinnitust, et olen ilus sellisena nagu olen.

Kui ma 33 aastaselt, hambahari kurku surutuna, end põrandalt haledalt nutmas leidsin, ebaõnnestunud oksendamise katse seljataga, küsisin endalt läbi valu ja pisarate, et „Grete, millega Sa tegeled? SEE PEAB LÕPPEMA! SEE RING SIIN PEAB LŌPPEMA!“ olin enda peale pahane ja aga eelkõige olin ma lihtsalt sellest kõigest nii kohutavalt väsinud. Väsinud nendest mõtetest, võitlustest, hambaharjast, peegli eest vahtimisest, kaalumistest – kõigest. 

2022 aasta lõpuks olin kuulnud ozempicust, mis pidi kiirelt ja tõhusalt aitama kaalu langetada ja vähendama märgatavalt isusid. Nägin ka ise mõne tuttava ozempicust tingitud kaalulangetust pealt ja tundsin, et see on minu lahendus, minu õlekõrs saada vabaks – ma vajasin seda! Muidugi perearst mulle ozempicu süste välja ei kirjutanud, okei, pidin leidma muu viisi kuidas see kurikuulus retseptiravim endalegi soetada. Poolaastat hiljem õnnestus ühe tuttava kaudu ozempicu süstid endale saada, 89 eurot ja juba sama päeva õhtul kiirustasin koju, avasin karbi ja oligi nõelatorge mu kõhus ja esimene doos minu sisse valgunud. Oi ma olin elevil. 

Kui tavaliselt alustatakse 0,25mg annusega siis mina sain kohe 1mg ja seda mis edasi juhtub ma oodata ei osanud. 

Isud kadusid. Mu meel oli vaba – ma ei pidanud enam arutelusid, kas ja mida, kui palju ja milleks süüa. M A   O L I N   V A B A! Esimest korda elus ei olnud mul mitte millegi vastu väljakannatamatut isu. Kas sa kujutad seda ette? Võitlused toidu ja iseendaga lõppesid praktiliselt päevapealt. Emotsionaalne söömine oli läbi ja minu kaal langes. Olin õnnelik – kohe tõeliselt ja päriselt! Imetlesin enda keha, kui kaalult ja peeglist vaatas vastu -8kg, tundsin, et olen võitnud iseenda ja maailma milles elasin. Sa ilmselt ei suuda lõpuni välja päriselt mõista, mis tunne on elada maailmas, kus sa ei pea enam toiduga võistlema. Sinu peas ei ole enam etteheitvaid karjeid, hääled on vaigistunud ja sa lihtsalt elad. Ma armusin sellesse tundesse. Kõik võinuks siin lõppeda ja sooviksin öelda, et its my happy ending, sest ozempic „ravis mu terveks“ aga ei, me lähme edasi. Kas sa jaksad veel? 

Ozempicu varjupool ja hind, mida selle vabaduse eest maksin oli kõrge ja ma ei räägi siinkohal rahast. 

Ma sain suure osa selle ravimi kõrvaltoimetest, milleks olid meeletud iiveldushood ja mu süda oli 24/7 koguaeg, vahetpidamata paha, nagu raseduse esimesed kuud, kus absoluutselt kõik oksele ajas. Ma olin kohutavalt nõrk – ma ei jaksanud päevi isegi voodist tõusta ja veetsin enamuse suvest tegelikult oma kodus, voodis, teki all – kogusin energiat, et siis end taas jalule ajada, et nädalavahetusel mõnele laadale tööle minna või sõbrannadega deidile.Mul olid ebameeldivad rõhitsemised, mida ei saanud hoida tagasi. Mu kõht tegi ebanormaalset korinat ja peale mitmenädalast süstimist tulid ka tugevad maovalud, mis panid mind voodisse valust väänlema. Mind tabasid ka ootamatud kõhulahtisused ja pearinglused. Mu keha reageeris sellele nii tugevalt, et ühel päeval nutsin voodis teki all järjekordsete kõhukrampide käes, palusin jumalat, sest tõesti kartsin, et suren ja lubasin, et kui see valu läheb üle, ma ei süsti ma end enam iial! Nii ka oli. Valu taandus ja ozempicut mu keha enam sellest päevast peale ei saanud .. 

Siit algab aga täiesti uus lugu! 

Tervenemise lugu. 

Lugu, mida oleksin pidanud alustama juba ammu, aastakümneid tagasi, hetkest, mil süstal taskus koridori keskel seisin ja valget tualeti ust silmitsesin. Ma valisin raskema tee, sest uskusin igal korral, et nüüd ma saan hakkama. Peale igat söömisööstu lubasin, et see oli viimane, kuniks see polnud. 

Ma olen alustanud kaalulangetust tuhandeid kordi uuesti – plaaniga, märkmikuga, lubadustega, kuniks kõik kokku varises aga uskumatu järjepidevus eks? Ma olin pikalt kindel, et kõik, mis minu peas toimub on tavapärane ja sedasorti võtluseid peavad kõik inimesed, kuniks sain aru, et ei, tegelikult nad ei pea ja vaba elu on täiesti võimalik! 

Süümepiinadeta elu on võimalik. 

Ilma sisemiste võitlusteta söömine on võimalik.

VALIK on võimalik. 

Ilma end karistamata on võimalik elada. 

VABADUS ON VÕIMALIK! 

Aga kuidas sa küsid? 

Alustasin seda teekonda Enesearmastuse koolitusest. Valisin ja andsin endale võimaluse end õppida elus esimest korda päriselt armastama. Ma palusin endalt ja oma kehalt korduvalt andestust. Muidugi feilisin veel mitmeid kordi, kuid liikusin siiski teist teed kindlameelselt edasi, see 33 aastane mina seal poti ees nutmas, oli pildina mu silme ees – koht kuhu ma enam kunagi ei lasku. 

Ostsin toitumiskava, hakkasin regulaarselt liikuma ja lõpuks käisin ka Mari juures teraapias, mida mõned read ülevalpool mainisin. Mari näitas mulle kust see kõik sai alguse, mis tundest algas minu teekond ja mida ma tegelikult vajan. Mari ütles, et nii nagu lapsena tunnen end ka praegu, minu mure taga on kestev üksinduse tunne. Lapsena sai selgeks muster üksindus = lohutus = süüdistamine. Ma vaidlesin ka tol korral oma kogenud terapeudile vastu ja ütlesin, et ma ei vaja armastust ega kedagi enda kõrvale, ma vajan terveks saamist, oma mustri murdmist. Mari jälle vaid naeratas ja ütles: „Siis tuleb armastada ja lubada endal armastus vastu võtta.“ Ei, see siin ei lõppe ka sellega, et ma saaksin kirjutada, et minu elus on nüüd keegi, kelle ma võtsin vastu ja kellel ma luban end armastada. Vastu võtsin ma enda. Armastada lubasin ma ennast endal. Aga midagi oli alati puudu. Ma teadsin nüüd algset põhjust aga ma ei osanud siit ikkagi kuidagi edasi minna. Vastus ja inimene oli juba aasta selleks ajaks mu nina all olnud, kellele ma enda murest ei rääkinud, kuid kellega keskendusime sel ajal mitte vähem tähtsale – minu energia paika paneku ja sisemaailma tühjendamise, andestamise, vihast vabanemise ja lahkumineku tagajärgedega. Ma vajasin abi mitmel tasandil ja järkjärgult me sedasi koos, kolmetunniste sessioonidena, liikusime. Blue küsis minult, mida ma tahaksin meie viimasel kahel sessioonil veel teha ja vaadata ja alles siis, kõige lõpuks valisin ma selle „maasika“ – usaldasin Blued selleks ajaks 100%, sest ta oli juba kinkinud mulle uue elu! Elu millest ma varasemalt unistadagi ei osanud. Teadsin, et Tema on ainus kes saab selle kirsi minu tordile panna, punkti minu loole, lõpetada lõputu ja anda see VABADUS, millest 25 aastat unistanud olen. 

Ta pani sellele punkti. Meie koos panime. Emotsionaalne söömine, hääled minu peas, hambaharja kurku lükkamine, karistused ja süüdistused – see kõik on tänaseks minevik. Igatsetud normaalsus ja vabadus on minu sees kasvamas ja olemas. Hääled mu peas on vaigistunud, jah vahel nad siiski üritavad endast märku anda ja tulevad justkui proovima, kas ma allun veel sellele ja siis lähevad – mõju ja võimu neil enam minu üle ei ole. Ma vaatan sellele kõigele tagasi nagu loole, mis .. aga ometi on see minuga olnu ja minu kogetu. Minu lugu. Minu eelviimane salalugu, mis nüüd kirja sai. 

Kas ja kuidas me Bluega sellise vabaduseni jõudsime saad sa teada, kui võtad minuga ühendust või kirjutad talle otse. Blue on Sinu jaoks sellel teekonnal olemas! Vabadus on olemas! Kõike saab selles maailmas muuta!

Kui tunned, et see lugu väärib jagamist siis palun – jaga seda blogi kõigile ja levita seda sõnumit ja kogemuslugu. Räägime päris asjadest ja elukestvatest muredest, räägime vabadusest ja võimalusest elada oma unistuste elu. Räägime kõigest ausalt! Märkame oma lähedaste probleeme ja püüame üheskoos jõuda lahenduseni, abini, viime kokku suure mure ja lahenduse, viime kokku kannataja ja tervendaja. Viime kokku Sinu, minu ja Blue! 

Aitäh Sulle, et lugesid. Ootan Sinu mõtteid! 

Armastusega x Kiara G.