Osa 1 – “Minu elu suurim lein”

Te ilmselt mõtlete, et miks ma just selle teema valisin oma esimeseks blogipostituseks aga just leinast, minu elu suurimast valust sai sündida minu elu uus algus. 

Ma armastan ikka öelda, et minu teine, uus, iseseisev elu algas siis, kui inimene, keda ma usaldasin mind reetis. Minu kalju. Minu tugi. Minu elu. Minu maailm. Minu mees. Minu tulevik. Minu .. 

Ps. Alljärgnev lugu ei ole kirja pandud  eesmärgiga  panna kedagi halba valgusesse ja sisust tulenevate emotsioonide eest mina vastutust ei võta. 

Kui ma 2013 aasta suvel Tema  auto kõrvalistmele istusin ja Teda päriselt esmaskordselt vaatasin tundsin ma Ta oma südamega ära „Tema on see õige ja Tema jääb.“ Ma olin hetkega otsustanud ja teinud oma valiku. Enesekindel. Uskumatult seksikas. Salapärane. Jõuline. Minu valik. Minu mees. Oeh, kuidas mu süda tol hetkel ja ajal hõiskas.

Alles hiljem, 10 aastat hiljem, kui ma teraapiasse läksin, sain aru, et tegemist oli olnud ühepoolse otsusega ja Tema seda otsust minu suhtes kunagi päriselt ei teinudki. Ta ei valinud mind. Ta ei otsustanud tol korral ega ka hiljem oma südamega mind valida. Tänu sellele sain tagantjärgi nendest koos veedetud aastatest aru, miks asjad olid nii nagu need alati olid.  Miks ma polnud selle suhte ainus naine.  Miks ja mida Ta koguaeg otsis. 

Seda oli mul raske ja keeruline mõista, miks Tema süda ei valinud nii nagu minu oma. Mis minus puudu oli? Miks Ta mind ei valinud? Tänaseks on need vastused olemas.

Ma olen alati uskunud nimeste headusesse, püüdlusesse saada paremaks inimeseks ja sellesse, et ebamäärased väärtused võivad ajas muutuda kvaliteetsemaks ja perekesksemaks. Läbi selle usalduse pidin mitmeid kordi valama kibedaid reetmisest tulenevaid pisaraid. Oma hinges ma päriselt tahtsin uskuda „see ei tähenda mulle midagi, Teie olete minu maailm ja minu elumõte“ Esimest korda kuulsin seda 12.juulil 2015 aastal, kui avalikuks tuli vestlus meie tollase töötajaga, mis oli kõike muud kui tööalane suhtlus kolleegiga. See oli õhtu, kus valasin oma esimesed suured ja rasked pisaraid oma 7 kuu vanuse poja voodi kõrval ja ma tundsin hirmu. Minu süda ja meie suhe sai esimese mõra ja usaldusest sai ebakindlus. Ma hakkasin valvsamalt hoidma pilku peal kõigel sellel, mis oli „see ei tähenda mulle midagi, Teie olete minu maailm ja elumõte“  lause taga. Need iga-aastased „avastused“ murdsid mind vaikselt aga järjepidevalt. Minu enesekindlus kadus. Minu naiselikkust ja seksuaalsust hakkas varjutama hirm, kahtlused, häbenemine, süütunne ja ebapiisavus. Ühele järgnes teine, teisele kolmas, aga mina otsustasin seista ikka sirgelt ja kindlalt oma valitud mehe kõrval. 

Ma seisin, sest ma tahtsin uskuda. Mina tahtsin olla see maailm, millest ta rääkis. Tema valik. Tema südames. Ainsana. Tagantjärele saan aru, seisin, sest uskusin, et läbi andestuse ja alandlikkuse leian tee Tema südamesse, selle valikuna, mida ma ihaldasin. 

2021 aastal, kas alla andmine on õige sõna aga, ma väsisin ära ja loobusin võitlemast, kontrollimast, seismast. Ma tundsin kuidas ma ei jaksanud enam. Tagantjärele mõistsin, et ma olin juba siis tegelikult üsna murtud aga ma ei saanud sellest ise veel aru.  

Sama aasta kevadel kogesin ma sünnitusjärgset depressiooni ja üsna kiirelt sulgusin täielikult endasse.  Ma kaotasin huvi peaaegu kõige vastu. Minu seksuaalsus oli lukus. Mina olin lukus. Ma sulgusin ära enda maailma. Kaotasin lõplikult iseenda ja kontrolli ümbritsevaga. Elasin veinises udus seni, kuniks leidsin end valiku eest, kas lõpetada seni elatud elu või teha midagi täiesti teisiti. Ma valisin teise tee aga pideva kontrolli ja tavapärase elu taastamise asemel, alustasin ma 2022 aasta kevadel hoopis enda sisemaailma tervendamisega. Minus tärkas lootus, et ma tulen sellest august siiski välja. Olin peas paika pannud plaani, et alustuseks tervendan enda ja siis meie suhte. Aga jäin hiljaks.

Tegelikult, kuskil sügaval enda sees ma teadsin, et see 2022 aasta ei lõppe enam nii nagu see algas. Perekonnana. Sama aasta juunis, kui tegin esimest korda Enesearmastuse kursust, oli ülesandeks tulevikuvisioon läbi meditatsiooni ja see oli esimene kord, kus ma selgelt nägin, et Teda enam ei ole minu elus. Ma püüdsin kogu hingest Teda oma tulevikku lisada aga olid vaid mina ja mu poisid. Ma pingutasin kõigest hoolimata. Keskendusin endale ja oma perele! Ma tahtsin nii väga uskuda meisse ja elu võimalikkusesse  perekonnana. Uskusin tegelikult alati. Lõpuni välja. 

Kuid nii nagu ma tahtsin uskuda „meisse“, tahtsin ma uskuda ka korduvasse mustrisse, mis mulle juba tuttav oli – uus suvi (aasta), uus silmarõõm. Salapärase „suhte“ /vestluse väljatulemisel järgnevad mulle siirad vabadused, ilusad lubadused, kallistused, lilled, pisarad, armastuseavaldus ja peale mida läheb meie elu jälle koos edasi ja mina saan olla hetkeses armujoovastuses öeldud sõnadest ja tähelepanust. Uskuda, et olen ainus.

Minu sisetunne rääkis minuga terve too suvi aga ma kinnitasin endale „sa kujutad ette“ ja tuletasin endale pidevalt meelde mällu sööbinud tuttavat lauset „Teie olete minu maailm ja elumõte, Teie olete minu maailm ja elumõte, Teie olete minu maailm ja elumõte,“ aga seda lauset ma enam päriselt ei kuulnudki, ainult häguse kajana enda peas.

Kui ma 25ndal augustil uksel lilledeta, näost tuima ja hirmul meest nägin sain aru, et seekord Ta ei ütle mulle enam seda tuttavat lauset. Seekord läheb teisiti. Ma tundsin seda, tegelikult juba mitu tundi, päeva ja nädalat ette. Mis juhtub inimesega, kui ta ei kuule enam seda, mis Teda aastaid elus ja jõus on hoidnud? See inimene lihtsalt sureb. Sisemiselt. Täielikult. Igal võimalikul tasandil. Ma suringi. 

Ma ei mäleta tollest õhtust suurt midagi. Ma olin täielikus shokis. Mäletan, et istusin põlved enda kaisus diivanil, käed tugevalt ümber siseenda  ja näpistasin end korduvalt, et kontrollida, kas tunnen valu, sest uskusin, et see on uni ja ma saan peatselt ärgata. „Grete ärka üles, see on uni, palun ärka, kõik on hästi, ärka üles“ sosistasin ma endale rahustavalt ja õõtsutasin end kergelt diivanil. Tema jutt kõlas nagu kuskilt kaugelt, ometi istus ta minu kõrval. Ma vaatasin ja keeldusin uskumast, et see, kes seda kõike praegu räägib on minu .. . Mu kõrvus kohises ja ma keskendusin ainult iseenda äratamisele. Aga ma ei ärganud. See kõik oli päris. Reaalsus. Minu elu. Praegu. Ma keeldusin kuulamast ja usun siiani, et mingis osas lülitas minu aju end välja, et mind lihtsalt kaitsta. 

Ma mäletan, et ma vastasin,  rääkisin ja kuulasin aga ei mäleta mida. Meenub vaid see, et tema vestluse ajal rändasin mina oma mälestustes ja püüdsin leida kohta, kus maalt see enam päris ei olnud. Kas see üldse kunagi oli või olin ma enda peas loonud illusiooni, mis ei vastanudki tegelikkusele? 

„Sina oled mind alati rohkem armastanud, kui mina sind, mina ei ole Sind kunagi päriselt armastanud“ oli üks väheseid lauseid, mis minu mällu sööbis ja kahtlemata mind purustas. 

Tundsin kuidas iga sõna, lause, öeldu lõi mu sisse uue haava. 

Ma olin lõplikult murtud. Ma tundsin end kõige väiksema inimesena maailmas. Ma keeldusin selles reaalsuses elamast. See polnud see mille nimel ma olin aastaid võidelnud, seisnud, andestanud. See ei pidanud nii lõppema. Sellel pidi olema ilus lõpp. KURAT MA VÄÄRIN ÕNNELIKKU LÕPPU!! MA OLEN SEDA VÄÄRT – pole kindel, kas ütlesin seda talle või karjusin seda enda mõtetes. 

„Ma ei ole ka Temaga elu lõpuni koos“  

Alandlikult, esimest korda oma elus, mitte midagi valesti tegemata, palusin Mina, naine, kes on alati kindlalt kõrval seisnud, nii heas kui halvas. Ma palusin Temalt uut võimalust. Mina palusin andeks. Palusin oma elu tagasi, lubasin olla parem. Kinnitasin, et saame ka sellest üle. Mina, kedagi reetmata, ei saanud uut võimalust. Ongi lõpp. „ma ei saa oma tundeid muuta, mul ei ole neid enam“ 

Valu minu sees oli nii talumatu, et ma tundsin kuidas tükk tüki haaval, minu sees lihtsalt miskit järjest sureb ja ma ei kannatanud seda tunnet enda sees välja. Oleksin tahtnud end lihtsalt lõhki rebida. Ma surin oma enese valusse. 

Järgmisel päeval 26 augustil, tuli mu parim sõbranna orhideepott ühes käes, pokaal valmis kokteiliga teises käes ja ulatas mulle kaardi, millel seisis nii „ .. kui Sa tahad nutta , ma olen su õlg. Kui Sa tahad surra, siis hoopis elame koos. Uuesti, uuel teel ja õnnelikumalt“ .. see oli üks ilusamaid asju, mida ma lugenud olin. Kulleriga lilli ja kirju sain ma tegelikult veel ja siis ma sain aru, et ma ei ole tegelikult üksinda. 

Kuid siiski see hirm mida ma järgnevad päevad, nädalad ja kuud elu ees tundsin on võimatu kirjeldada.  Ma ei teadnud kuhu suunas põgeneda või mida teha, et end vabastada kõikides nendest tunnetest, mis minu sees lainetena ringi liikusid. 

Ühte ma aga teadsin, auku ma jääda ei saanud. Leppisin endaga kokku, et täpselt seitse päeva luban endal tunda kogu maailma valu ja selle sisse täielikult minna.  

Mulle tundus võimatu sellises reaalsuses edasi elada. Enamjaolt magasin kõik see seitse päeva, et ma ei peaks mitte midagi tundma ja, et aeg läheks juba kiiremini edasi. Aga lõpuks pidin siiski ärkama ja sellele kõigele otsa vaatama ja vaatasin mõttega „kas nüüd või mitte iialgi„ ja oi kui põrgulikult raske see jalule tulek oli.

Tunnid, päevad ja nädalad möödusid. Uus elukorraldus. Mind justkui sunniti elama uut elu, elu mida ma endale ei valinud. Kõik tundus Tema jaoks justkui nii lihtne, muretu ja kerge. Aga minu elu? Ma alles kohanesin, kogesin, püüdsin elus püsida ja samal ajal pidin tegeleme kõige muuga, mida üks lahkuminek endaga kaasa toob. Tundsin, kuidas mind kiirustatakse takka kõikide valikutega, mida ma ei ole valinud! Ma ei ole VALINUD! Tundsin end jõuetuna, nurka surutuna. Minu soovidega enam ei arvestatud ja ühest hetkest ei olnud ma enam mitte keegi. Mul polnud õigust enam otsustada. Minu soovidest sõideti lihtsalt üle, sest Tema õhin uue elu ees oli silmipimestav. Kohati oli mul isegi koomiline vaadata, seda vaimustust ja õhinat kõrvalt, sest teadsin, et mõned asjad elus siiski ei muutu ja mustrid kipuvad edasi korduma.

Aga kas ma hakkan sõdima või alistun? See oli üks raskemaid valikuid, sest sõdida vahendeid valimata tundus kõige parem lahendus tol hetkel. Ma tahtsin Teda karistada, haiget teha, midagigi, et ka Tema tunneks karjuvat ebaõiglust ja valu, natukenegi seda, mida mina tundsin aga lõpuks ma ei teinud midagi. Alistusin aga vastu tahtmist, suurima vihatundega, mida ma elus tundnud olen ja lubadusega, iseendale. 

Ma langesin põrandale põlvili maha ja karjusin koduvalt kogu oma valu, viha, hirmu ja alanduse enda seest välja ja palusin jõudu kelleltki kelle olemasolus pole ma kunagi päriselt kindel olnudki. 

Veel mitmeid kuid hiljem mu aju tõrkus uskumast, et see mis toimub on päris. Ma elasin korraga mitmes  erinevas maailmas, minevikus, olevikus ja oma unistustes „mis oleks kui ..“ Kõik olid mulle kurnavad ja väga kehvad variandid kus olla. Aga ma ei osanud teisiti. Mul oli vaja kuskilt kinni haarata, et elada, olgu selleks siis minek vōi siiski mutta tallutud lootus, et minu perekond võiks veel taastuda.

Ma arvan, et umbes aasta ja tegelikult isegi rohkem, kolistasin ma erinevaid lahkuminekufaase pidi ringi x 10– kord ühes, kord teises tundes elasin üks päev korraga enda elu edasi. Aga elasin! Ise veel vahel naljatlesin, et kõigi kiuste elan ja veel kuradi hästi hakkan elama. 

Ma olen kindel, et tol õhtul ja üleüldse kogu see lugu ja etapp mu elus pidigi olema just selline nagu see oli. Ma tõesti ei muudaks täna midagi. Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik oli halb ja oli ainult üks suur kannatus, ei. Meil oli ka palju naeru, ilusaid hetki ja mäletamist väärseid mälestusi, mis elavad ikka minu südames edasi ja on omal kohal aga sellegipoolest ma ei valiks oma vana elu enam iial tagasi ega teeks mitte midagi teisti ega olematuks.

Tean, et pidingi surema, kogema oma elu suurimat leina, et saaks tekkida taassünd ja uus teekond. Saaks sündida kõik see, mida mul tegelikult vaja on ja mida ma väärt olen. 

Hakkasin täiesti intuitiivselt ja ennast usaldavalt tegutsema ja ehitasin uuesti nullist üles oma vundamenti nii, et see enam ei laguneks. Ma võrdleks end kui imikuga, kes liigub vanusest 0 oma elu esimesse aastasse, omandades eluks vajalikke põhioskusi. Nii ka mina, ainult, et mina olin selleks ajaks 30+ vanuses, kui ladusin oma uue vundamendi esimesi tükke kokku.  

Ja siit, minu vundamendi ladumisest, algas minu senise elu suurim transformatsioon ja teekond..