Osa 2 – “Kirjad Sulle”

Üsna kiirelt mõistsin, et mees, kes oli nii oma, oli äkitselt mulle täiesti võõras. Ma ei tundnud Teda enam ära. Ma ei teadnud enam kes ta on, kus ta on ja millest ta mõtleb. Mitte miski polnud mulle enam temas tuttav. 

 „Näe ma võin Sulle selle wolti jope jätta, saad jalgrattaga wolti sõita“ vaatasin talle otsa ja mõtlesin, kes kurat Sa oled ja mida sa mu .. teinud oled? „Tule palun tagasi“ mõtlesin endamisi, kui ta ülejärgmisel päeval silmad elevust täis oma viimaseid asju pakkis. Ta irvitas mu murtud pilku nähes ja teatas naljatledes, et  „ issand Grete, see pole ju maailmalõpp“ ometi leidis minu maailm juba paar päeva tagasi oma lõpu. „ .. soovin, et ka Sa teaksid, mida maailmalõpp tegelikult tähendab.“ 

Ta sõnad ja pilk olid mulle äkki võõrad, nagu me polekski kunagi koos oma teed käinud. Üleöö. Äkitselt oli meie vahel vankumatult tugev müür ja ma teadsin, et siit ma enam läbi ei murra. See siin on pöördumatu. Istusin seal ja vaatasin pakkimisest tingitud saginat enda ümber, nagu filmi, lootuses, et ma ei ole selle loo peategelane. Kaotaja. Tol hetkel kaotaja. 

Kes selle paksu müüri meie vahele ehitas? Kuna see ehitati?  Kas me olime tõesti koos selle ehitamisega nii tugevad ja tublid olnud? Selle asemel, et ehitada suhet ladusime koos aastaid müüri teineteise vahele. Tema lisas oma viimase müürikivi päeval mil ta koos oma asjadega lahkus, nägu naerul, süda elevust täis ja mina, mina jäin sinna müüri taha paluvalt ja alandlikult ootama. 

Uks minu ees läks kõigest hoolimata esimest ja viimast korda päriselt kinni. 

Läksin aknale ja vaatasin talle lihtsalt järele, kuidas ta meie kodu eest oma uue elu suunas sõidab. „Ma ei saa enam mitte midagi muuta“ mõtlesin endamisi. See tundus nii põrgulikult võimatu, uskumatu, ometi märgiliselt nii etteaimatav aga samas ikkagi nii ootamatu. Vaadake, see oli täpselt selline tunne ja hetk, kus Sa nagu tahaksid kogu südamest midagi teha, midagi muuta, raputada ja äratada ennast ja seda kohvriga lahkujat üles. Sa tahaksid päästa seda kõike, mis Su sõrmede vahelt nii ebaõiglaselt kadumas on. Teha midagigi. Oled täielikus ahastuses. See oli nii võimatult kohutav olukord, et mul polnudki muud teha kui, et karjuda kogu oma jõuetus endast välja. Peksin rusikatega patja, seina ja viskasin toas laiali kõik mis kätte ulatus, kuniks lihtsalt nuttes maha kukkusin. Ma kartsin iseendast ja endas tärkavaid tundeid. Kartsin elu. 

Mul oli häbi, mul oli valus aga eelkõige oli mul nii kuradi kahju kaotada kõik see, mida arvasin olevat päris. 

Kas Sa tead mida tähendab tunne, kui Sul on nii palju õelda aga kuulajat enam ei ole? Kõik minu sõnad jäid selle müüri taha kinni. Ma ei pääsenud talle enam ligi, olenamata sellest, et minu viimased kivid, sellesse koos ehitatud müüri olid veel ladumata. Minu sõnadel ei olnud enam tähtust, kuigi äkitselt oli minu sees nii palju ütlemata asju, mida arvasin, et mul on aega veel öelda.

Siit algas minu kirjutamise teekond, kui seda selliselt nimetada saab. Ma lõpetasin palumise, rääkimise, oma mõtete jagamise kellegagi, kellele tundus see kõik vaid nalja pakkuvat. Ma olin hale. Iga kord tundsin alandust ja häbi, kui avasin end ja palusin. Ma palusin andeks. Ma palusin võimalust ja lootust. Korduvalt. Palusin midagi millest kinni haarata, et elada. Elada kasvõi selle kättesaamatu tuleviku nimel. Kasvõi valedes. 

„.. ma ei saa enam tulla.“ vastas ta mulle.  „Saad kallis, ma luban, et Sa saad ..“ aga seda ma enam päriselt sõnadega välja ei öelnudki, seda karjusid mu silmad, mu pilk, mu sisemine hääl iga kord, kui seisin Ta kõrval ja pidin aina uuesti ja uuesti seda lahkumist nägema. 

Ma hakkasin kirjutama. 

02.09.2022 – Minu salajase päeviku esimene sissekanne „Kirjad Sulle“ 

„Minu süda ootab. 

Ma vaatan salaja koguaeg oma telefoni ja ootan sealt Sinu teadet, sõnumit, midagi mis kinnitaks, et see siin ei ole päris. Kinnitust, et oled eksinud. 

Ootan Sind aknal. Kas teadsid, et olen Sind oodanud tunde sedasi aknal? Päevavalgusest hilisööni välja ja ma magan nüüdsest voodis Sinu poolel, see annab mulle natukenegi turvatunnet ja kindlust, et olen Su lähedal. 

Läbi selle suure valu, võiks öelda isegi leina, tunnen kasvamas endas miskit, mida ma pole kunagi endas tundnud, see on tugevus. Päris minu enda oma. Midagi, mida mul ei ole mitte kunagi olnud. Mulle meeldis mõelda, et minu eest tehti kõik ära. Ma ei pea muretsema, elus vastutust võtma, mul on minu .. ju. Mina lihtsalt elan. Mulle meeldis see „lihtne“ elu ja võibolla alati ei saanudki aru, mis koorma ma Sulle kanda andsin. 

Täna ma elan oma mälestustes ja ettekujutuses, mis võiks olla kui.. Olen oma peas mänginud sadu erinevaid stsenaariumeid läbi sellest, kuidas Sa tagasi koju tuled. Näen su autot maja ees ja ootan Sind elevusega koridoris, hüppan Sulle kaela ja ütlen, „alustame seda lugu uuesti“ 

Ma uitan selleks, et elada. Annan iseendale lootust ja panen end ootele, kuigi Sinu sõnad olid kindlad ja pöördumatud. 

Täna hommikul poega esimest korda kooli saates, esimesse klassi, oli meil mõlemil klomp kurgus. Minu ettekujutus meie poja esimesest koolipäevast oli hoopis teine, kui see reaalsuses oli. Ma arvasin, et me saadame teda koos kooli ja saame kõik koos perekonnana alustada uut eluetappi meie kõigi elus. Ta oli ärevil ja hirmul oma uue algava teekonna ees ja hirmu tundsin ka mina. Me mõlemad kartsime sellel teel sama asja – tulevikku. Ma proovisin oma poja nimel vapper olla aga tean, et ta märkas minu pisaraid mu silmis. Ta ei öelnud midagi, ta vaikis aga tean, et ta sai aru. Mu väike vapper kallis! 

Tagasiteel soovisin vaikselt, et Sa sa oleksid siin mind ootamas ja me mõistame, et meil on võimalus. Ma korraks isegi uskusin seda ja kiirendasin koduteel sammu, sest äkki Sa jõua mind ära oodata ja ma kaotan jälle. 

Sind polnud! Mu pea vajus norgu. „ei Grete, see on tõesti päris ja sellest õudusunenäost Sa ei ärka“ mõtlesin endamisi. Läksin vaiksesse tuppa ja alustasin uut päeva – Sinuta. „