„Minu südame lukk ei vaja enam võtit“

15 minutit peale teraapiat: 

08.07.2025 – 16:15 – Minu pea oli mõtteid täis ja samas oli see nii tühi. Istusin taksosse, püüdsin hoida pisaraid tagasi ja vaatasin aknast välja, lootuses, et taksojuht minuga vestlema ei soovi hakata. See viie kilomeetrine taksosõit kesklinna tundus mulle esmakordselt nii pikk ja raske. Ma ei tahtnud seal olla, tegelikult ei teadnud ma üldse kus ma olla tahaksin, “ma poleks pidanud sinna minema,“ mõtlesin endamisi – „tahan olla mina enne teraapiat,“ samal ajal seda mõtet mõeldes langes kontrollimatu pisar mu silmist põsele. Emotsioon mu sees kisendas ja ma olin rahutu, õnnetu, kurb ja pettunud. „Ahhh finally, kaubamaja parkla,“ rõõmustasin enda sees, viskasin taksojuhile viieka ja kiirustasin autost välja ja jooksin otsemaid sinna, kus tean, et minu maailm on hinnangutevaba ja küsisin pisarsilmi oma parimalt sõbralt „Miks mu eluarmastus surema pidi?“ 

2 päeva peale teraapiat: 

10.07.2025  kell 10 – Sel ööl ma ei maganud, olin oma mõttes, üksinda, kuulasin vihma ja vaatasin oma magamistoa aknast tuules liikuvaid kasepuid, mis iga tunniga aina enam nähtavale tulid. Püüdsin mõista, mis minu maailmas nüüd päriselt toimumas on. Minu sisemine hääl kisendas ja olin rahutu, sest tunne minu sees oli uus ja täiesti väljakannatamatu. Olin kuskil sügavamal, kui iial enne. Ma teadsin rohkem kui pidin ja tundsin rohkem, kui mulle vaja oli .. Hommikuks ma mõistsin, et ma ei saa enam üksinda hakkama. „Ma vajan sind Blue,“ kordasin enda mõttes, sest tunne, milles ma elasin oli üks hullemaid, kus ma viimase kolme aasta jooksul olnud olin. Osaliselt ma teadsin, miks see nii oli.. aga ma vajasin vabadust, ma vajasin ennast tagasi, vastasel juhul oleksin end soovinud taas lõhki rebida ja selle tunde enda seest välja võtta nagu siis, kui ma kolm aastat tagasi üksi jäin. 

10.07.2025  kell 11, 5h enne Bluega vestlust, päeviku sissekanne: 

Ma vahel vihkan seda, mis teekonda ma päris tervenemise suunas tegema olen pean. Vihkan tunda tundeid, seda, et mind on võimalik haavata ja seda, et minus need vanad tunded / mustrid / olukorrad nii selge pildina üles tuuakse – tunnen veel enam kuidas tahaks kõik perse saata, distantseeruda, oma urus olla ja oma nägu mitte välja näidata – nägu, mis reedab rohkem, sest kui häält ei ole on silmad ja pilk ikka need, mis valjemalt karjuvad kui sõnad, mis minu hinge jäävad. 

Viimane kuu on üles toonud veel tugevamalt seda, et mind ei murdnud minu viimane suhe vaid ma olin viimasesse suhtesse minnes juba katki ja haavatud, tervenemata ja alustasin valukohast uue suhte ja pere loomist – illusiooni, mille ehitasin nõrgale vundamendile ja mis järkjärgult purunes kuni viimase hoobini, mis võttis kokku ka kõik minu eelnevad suhted – seetōttu oli ka minu lagunemine sedavõrd maksimaalne ja usk toimivasse suhtesse ja armastusse polnud enam võimalik. Täna tahaks öelda, et pole siiani .. aga see näitab alles minu südameteekonna algust (?) seda viimast ja kõige raskemat (?)

Vahel mõtlen kõikide enda suhete peale ja mul tekib siiras küsimus, kas keegi on üldse kunagi minu endistest kaaslastest mõelnud tagantjärgi sellele, mida võis üks naine tunda, kes annab siiralt oma südame, kes veel usub armastusse ja sellesse, et suhteks piisab, kui selles on kaks inimest aga seda siirust murtakse ja usk lõhutakse?  Mida tunneb naine, kellele ütleb mees, et „aa kuule ma lähen paariks päevaks Soome tööle,“ aitad oma kallil kaasal veel asjugi pakkida, saadab ta suudluste saatel teele ja tegelikult sõidab ta oma pakitud kotiga mitte laevaga Soome vaid Sinust 7 km eemale, jääb samma linna aga läheb oma sõbra naise juurde? Mida tunneb naine, kes näeb, et tema mehe korteraknal süütab võõras blond naine parasjagu sigretti? Mida tunneb naine, kellele öeldakse, et „aa ei, ta ei tähenda mulle tegelikult midagi,“ aga sa saad aru, et see mitme nädalane suhtlus tähendab tegelikult juba rohkem, kui välja näidatakse? Mida tunneb naine, kellele öeldakse ühisel peol, et sa võid nüüd koju minna ja sa hiljem kuuled, et tegelikult ta pettis sind sel õhtul ja saatis su lihtsalt jalust ära? Mida tunneb naine, kes on peale seda kõike andnud uuesti oma südame ja finaaliks on „ma pole sind kunagi päriselt armastanud.“ ?? Las ma ütlen sulle – see naine karjubki peale seda kõike viha ja mõistmatust enda seest välja, sest ta ei saa enam päriselt ka aru, kes ta on ja mis temal ja tema südamel viga on, et seda siiralt vastu ei võeta, ei armastata, ei valita, ei hoita. See naine sulgebki oma südame ja maailma! Tal on häbi, et ta on usaldanud ja uskunud. Tal on häbi, et ta on iseendaga lasknud sedasi käituda, soovides ei midagi muud kui lihtsalt armastust. Ta võtab omaks uue arhetüübi, keeldudes olemast enam see rõõmus, avatud, usaldav, armastav ja naerusuine roosa kleidiga tütarlaps ja valib selle, keda murda ei saa – kuninganna! Külm kuninganna – keegi, kes ei luba enam endale nõrkust, keegi kes on kättesaamatu – mina, see naine olen mina.

Teraapia ja rännak: 08.07.2025 

Tuttav ruum, tool, laud, voodi, Mari ja suurest aknast paistavad vaid liikuvad pilved – ilm on sama pilvine kui viimane kord, mil ma pisarsilmi seal toolil keras istusin ja vandusin kindlameelselt, et MUL EI OLE KEDAGI VAJA!!! Võtsin oma tuttaval toolil istet ja tundsin esmakordselt, et .. Ma võtan pleedi kaissu, varasemast kogemusest haarasin hunniku salvrätte pihku ja tulistan endast välja: “Mari, kas sa mäletad, mis ma aasta tagasi ütlesin? Noh seda, et mul ei ole kedagi vaja aga vot, nüüd ma tunnen, et mul vist ikkagi on vaja, aga ma ei julge armastada?“ 

„Miks üldse inimesed armastust vajavad?“

„Ma ei tea tegelikult üldse, kus see armastuse teema nüüd nii üles on tulnud,“ seletasin ma hoogsalt, samal ajal kätega kaasa vehkides. 

„Mul on ju tegelikult üksinda väga hea olla ja ma olen tõsiselt seda osa enda elus nautinud, kus ma saan elada ja hingata iseendale.“ 

„Ma ei viitsi armastada, sest minu jaoks = armastus valu, piinlikus, häbi, hirm jne.“

„Ma tunnen, et kui ma armastust vajan, siis olen ma nõrk ja ma pole saanud seda endale lubada, mina ja nõrk, haavatav ja õrn, kujutad sa seda endale ette v?“ mis peale võisin Mari näost vaid väikse muige välja lugeda aga ma jätkasin .. 

„Samas tunnen, et ma väga tahan uut suhet, sellist kus ma saan olla naine naine ja ollagi vahelduseks külmale kuningannale see õrn tütarlaps, kes on mänguline ja rõõmus.“

„Siis ma tunnen jällegi, et see on kõik nii kuradi haige värk ikka.“ 

„Aga äkki see pole ikka haige värk või on see normaalne hoopis?“ 

„Mis siis saab, kui ma saan uuesti haiget ja kukun samma kohta iseendaga, kuhu 3 aastat tagasi ja ma pean kõike otsast peale alustama, ma ei viitsiks seda.“ See pole võimalik enam, vastas mulle Mari ja kuulas edasi minu küsimusi ja mõtteid mida ma ühekõnena pidasin, vastuseid ootamata. 

„Ma tegelikult ikkagi .. ah ma ei viitsi.“ 

„Samas ma tunnen, et ma tegelikult ikkagi tahaksin ja viitsiksin armastada.“ 

„Äkki ta ütleb mulle suhte keskel sama, mida mu viimane kaaslane, äkki ta ei hakka mind armastama ja siis ma armastan jälle rohkem ja olen oma tunnetega üksinda?“ 

„Mina ei viitsi enam kedagi rohkem armastada.” 

„Ühesõnaga sitt värk see armastuse värk.“ 

Lõpuks ma vaikisin, jõin klaasi vett ja panin kuivad salvrätid lauale tagasi. Olin end tühjaks tulistanud ja hingasin kergendunult. Mari pani oma märkmiku kõrvale, asetas käe oma lõuale ja lihtsalt naeratas ja vaatas mind. „Sa oled nii palju muutunud võrreldes sellega, kes sa aasta tagasi olid. Sul on teine energia, sa särad ja sa oled niiii äge ja võimas naine, kas sa saad sellest ise aru?“ Selle küsimuse peale ma ei mõelnud vaid vastasin, et „Jah, ma tean seda. Ma olen põrgust läbi tulnud muutes enda elus kõike. Lihtsalt see kuradi armastuse värk on nüüd üles tulnud, millele ma kindla EI’ga siit ruumist aasta tagasi lahkusin ja siin ma olen .. ,“ see on väga suur ja ilus samm, kiitis Mari mind takka.

Rännak eelmisse ellu. 

Eesmärk: kogeda armastust ilma hirmutundeta, ilma häbita, ilma kahtlusteta. 

„ .. ma ei julge sinna üksinda minna. Tee minu südameruumi oli seekord hirmuäratavalt pimedasse ja käänulisse koopasse – lõpmatus kuhu sisse astuda ei tahtnud ja silmis hakkas juba enne kuskile jõudmist pisaraid voolama. Mu südames oli hirm, kui ma seal koopa ees üksinda seisin ja ma tundsin, et mul pole võimalik siit edasi minna – ohtlik, pime, käänuline, lukustatud ja valus.  

„Kutsu endale keegi appi, saatjaks,“ ütles Mari  .. ja äkitselt oligi minu kõrval üks tumedapäine ja valget särki kandev  noormees, kes lihtsalt ei teinud midagi muud kui seisis mu kõrval ja juhatas mind läbi pimeda koopa ukseni. Uks oli mulle juba tuttav, ma olen selle ukse ees ennegi seisnud. Ukse ees oli suur, vanaaegne ja näiliselt lukustatud roostetanud lukk. Lukul olid kaunid detailid ja ma imetlesin seda, samal ajal mõeldes kui kaunis võib üks südamelukk olla – minu südame ideaalne ja samas hirmuäratavalt massiivne lukk. Mõistsin, et luku avamiseks ei pea enam midagi lõhkuma, ei pea kasutama jõudu – võtit selle avamiseks pole enam vaja – see oli avatud, kuid näiliselt siiski ammusest ajast kinni, unustusse jäänud –  uks ja teekond kuhu keegi pole saanud ega julgenud ammu tulla – tegelikult pole võimalustki antud. 

Avasin luku. Uks läks kerge kääksatusega lahti ja hetkega seisin tumepruuni seina vastas – mis asetses pimedas koopas. Katsusin käega õrnalt ja ettevaatlikult seina mille ees seisin. Panin oma kõrva vaikselt sinna vastu, hingasin vaevu märgatavalt, kuuletusin ja kuulsin siirast ja otse südamest tulevat naeru. Naer läks aina valjemaks ja ma soovisin teada, kes need seal on, kuniks avanes mu tumedale seinale auk, millest ma sain näha meid – ennast ja oma meest. Minu mees. Minu armastus. Minu naeruallikas. Minu .., oeh minu kõik oli seal rohelisel heinamaal – valget linast särki kandev, helepruunide pükste, tumeda pea ja paljajalu, mu käest hoidev ja minuga jooksev, kilkav ja naerev mees. Minu esimene armastus. Ta hoidis mu pihast kinni ja keerutas mind õhus, minu valge kleit tuules lehvimas ja helepruunid laines juuksed mu nägu katmas. See seal oli puhas. See seal oli päris. Õrn. Õnnelik. Mure- ja hirmuvaba. Julge. Õige. See seal oli kõik. Me kukkusime aasal joostes pehme heina sisse, ta kallistas mind ja lükkas õrnalt minu juukseid mu näo eest eemalt – ma naersin. Ma naersin koguaeg. Ma usaldasin. Ma uskusin. Ma armastasin. Armastasin seda meest seal enda vastas, nii nagu hirmu ega häbi poleks maailmas olemas – oleme vaid meie ja meie tunded. Ma panin oma pea oma kallima õlale, võtsin tema käest ja hakkasime mööda teerada kõndima – päikesepaiste, linnud, liblikaid ja suurim armastusetunne meid saatmas. 

Liikusime ajast edasi, minu pea oli endiselt oma mehe õlal aga midagi oli muutunud – naeru ei olnud, see oli asendunud kurbuse ja vaikusega. Maailm meie ümber oleks justkui unne vajunud. Linnud ja liblikad olid läinud oma teed. Päike oli pilve taga ja elevus oli kadunud. Kõik tundus kuidagi hall ja vaikne.  Armastust ei olnud. Mis juhtus?! Miks ma enam õnnelik ei ole? 

Seisin oma tumedates toonides, vanaaegse kodu köögis ja vaatasin väiksest pruunide raamidega aknast välja. Olin tõsine, igatsev ja ükskõikne. Ma polnud enam ammu naernud ja mu silmad oli klaasistunud ja kurvad. Mees, kes istus massiivse pruuni laua taga oli vaikiv, pettunud, tõsine, kurb – me ei suhelnud omavahel enam ammu. Ma ei mõistnud, mis meiega juhtus? Ometi ei pööranud ma ome mehele pilku, et teda kõnetada või tema tuju kuidagi tõsta – me olime kauged –  võõrad, kes jagasid sama kööki aga mitte elu, milles elasime. 

Minu sees oli tohutu suur ja väljakannatamatu kaotusvalu, mis varjutas minu elu ja meest, kes vaikides mu kõrval istus. Kas ma kaotasin lapse? Kelle ma kaotasin? Keda ma igatsesin? Kuniks mõistsin, et vaikiv mees meie köögis ei ole enam see mees, kes mind kunagi seal rohelisel päiksepaistelisel aasal õhku tõstis ja alles siis ma sain aru – ma igatsesin oma eluarmastust, meest, kes suri väga noorelt ja kellega koos surin ka mina – suri minu naer, minu rõõm, minu maailmavärvid, minu elevus, minu armastus, minu elu. Ta lihtsalt suri ära. 

Ma veetsin terve oma ülejäänud elu aknal ja vaatasin jäägitult seda üht ainust mälestust, kus ma kord oma armastatud mehega aasal käsikäes jooksin. Sulgesin silmad ja kuulasin naeru, mis oli vaikinud aga mu pähe sööbinud, tundsin päikesepaistet enda näos ja tema käsi enda kehal mind hoidmas –  ma elasin aga tahtsin surra. Ootasin pikkisilmi surma, et minna Tema juurde tagasi. Ootasin pikalt, kümneid ja kümneid aastaid sedasi aknal oma mälestuses elades – hetkes, kus mul oli olemas kõik mida vajasin – päike, naer ja mu valge linase särgiga mees – minu elu. Me elasime koos edasi minu peas, minu südames ja sinna ma jäingi – oma kadunud maailma, mis mind saatis. 

End 90 aastasena kõrvalt vaadates polnud midagi muutunud – riided olid samasugused – hallikas kleit, põll, rätt mu juukseid hoidmas – tunded minu sees olid samad – igatsev, ootav ja oma mälestuses kinni. Meest mu laua taga enam ei olnud. Ma ei märganudki, millal ta lahkus aga ma tundsin, et tegelikult võis ka tema olla hea mees aga ma ei andnud talle kunagi võimalust luua minuga uusi mälestusi, naerda ega elada. Mina elasin seal, pruunide raamidega akna ees  – rohelisel aasal – kuni viimse hingetõmbeni, mil mul avanes võimalus minna sinna kuhu olen aastakümneid igatsenud – tema juurde.“

„ÕPI ARMASTAMA.“ 

Mari vaikis. 

Paljundusmasin vurises, et teraapiast ja kuuest A4 lehest koopiaid teha. 

Mina vaikisin. Ma olin väsinud. Masenduses. Igatsuses. Tahtsin sinna aasale tagasi – Tema juurde!

„Mari, miks ta surema pidi?!“ küsisin ma pisarsilmi. 

MIKS? 

Ma ei mäleta peale rännakult tagasi tulles viimast veerandtundi ega seda mida me Mariga siis edasi rääkisime. Ma olin lihtsalt nii kuradi kurb ja vihane – „Miks kurat Ta surema pidi?! Ma ootasin ilusat elukestvat armastuslugu ja siis ta lihtsalt suri ära,“ ma olin ahastuses, tundsin veel rännakul kogetud tundeid ja valu ja vajasin esmakordselt selle 3h jooksul salvrätte. 

10.07.2025 kell 16:20 – Blue

Ta tuleb alati siis kui ma oma mõttes teda kutsun, polnud erand ka seekord – tunnid hiljem oli ta kohal ja teadsin, et minuga saab nüüd kõik korda. Minu tunded saavad lahendatud ja minu heleroheliseks nutetud silmadesse saab taas sära tulla, seda Blue alati teebki – toob pimedusse valguse, valab külma veega üle, avab tööriistakasti ja leiame lahenduse, mis viib hallid pilved taaskord minema. Ootasin seda hetke, mil madalast sagedusest saab taas see koht, kus ma elada ja hingata suudan. Üle tähtsustatud tunded ja mõtted kadusid, pilt muutus selgemaks ja pisarad lõppesid. Blue tõi mulle nähtavale selle, mida ma ise näha ei osanud ja tegelikult ka ei tahtnud – olin oma eelmisse ellu ja tunnetesse kinni jäänud, lisaks olin ma ohvrirollis, süüdistav ja tugevalt egotasandil emotsioneerinud. Teemad toodi esile aga lahendust ei tulnud ehk tegelikult jäi protsess teraapiaruumis lõpetamata ja sellest ka kogu see energia minu ümber, mis mind endasse imes ja mis täiesti väljakannatamatu oli. 

7 minutit ja 42 sekundit Blue häält kuuldes ja minu maailm muutus, peale mida olin ma nii väsinud, et oleks võinud magada hommikuni. Canceldasin kõik plaanid ja läksin oma teki sisse, panin pea padjale ja RAHUNESIN, hingasin, olin maailma tänulikum inimene – õnnelik! JÄLLE MINA! Mis enneolematu tunne oli tulla sellest pimedusest valgusesse, mustast valgesse, mõttesegadusest selgusesse on isegi mul keeruline seletada –  see on üks suurimaid vabastusi, mida ma nende aastate jooksul kogenud olen. Ma oleksin vabanenud nagu kellegi tugevast ja raskest haardest ja sain taas oma tiibu sirutada, hingata ja elada. 

Olen selle väljakannatamatu raskustunde ja augus veedetud ööpäeva eest tegelikult niii tänulik, sest just läbi selle ma mõistan kuidas meil on eriline oskus viia end ise oma mõtetega sügavale põhja, mõtlemata mida me enda sisemaailma tegelikult lubame ja millele jõudu anname. Ilma Blue abita oleksin ma sellises seisundis olnud nädalaid ja ütlen ausalt – see olekski maapeale põrgu olnud. 

Mina täna, 22.07.2025

Täna, praegu, siin õhtul oma pleedi sees neid viimaseid ridu kirjutades tunnen, et hirmust, häbist, minevikust hoolimata olen ma siiski valmis. Valmis päriselt uuesti armastama, ühel päeval, kui tuleb see mees kes valib minu nii nagu mina valin igal järgneval hommikul tema. Sellest saab uus lugu, uuel tasandil, uus peatükk mille lõpp ei ole otsustatud ega kirja pandud. Kas on üldse oluline teada lõppu ja kui palju me tegelikult seda teades kogemata jätaksime? See on miski, mis võtab kokku kõik selle, mille nimel ma aastaid tööd olen teinud, teen siiani ja teen ka edaspidi, et aina enam lahustada neid minevikumälestusi mis aegajalt ikka ja jälle endast märku annavad ja viivad vanasse kuid tuttavasse tundesse, sinna, kus ma enam ammu ei ole ega ela. 

Olen kohas kus mustast saab vaikselt värviline ja heleroosa, kus pimedusest saab päikesepaiste, kus külmast kuningannast saab taas õnnelik ja naerusuine tütarlapselik armastaja, kus „ma saan kõigega hakkama“ saab „ma vajan sinu abi“, kus lukustatud süda saab avatuks – maailm, kus on tagasi naer, päikesepaiste ja rõõm – just nii nagu kord seal aasal oma valget linasärki kandva mehe kõrval. Tahan seda lugu seal, kus võiksin südamest naerda ja sellele naerule vastatakse sama siiralt kui olid tunded nende kahe noore vahel, kes kord kunagi kuskil just selle ühise aga elukestva mälestuse lõid.