Osa 3 – “Kirjad Sulle”

12.09.2022

„Ma ei ole Sinu ootamist lõpetanud. On hilisõhtu, ma tulin aknalt ära ja sättisin end voodisse,  Sinu poolele. Võtsin Su padja kõvasti kaissu ja lasen oma mõtetel rännata endale ilusas kohas, kuskil seal, kus meil veel hea oli. Alguses. Ma tahaksin nendesse mälestustesse uppuda nii, et ma enam ei ärkaks või kui ärkan siis vaid selles maailmas, kus ma saan näha Sind endaga sama teed kõndimas. 

Ma sooviksin, et keegi tuleks ja istuks mu kõrvale, teeks mulle pai ja küsiks „Grete, kuidas Sul tegelikult läheb?“  Ma tahaksin kukkuda sülle, karjuda nutta ja öelda kõvasti välja, et ma ei suuda, ma ei taha ja ma ei saa selle eluga selliselt enam hakkama. Ma kardan tulevikku. Kardan elu Sinuta. Ma ei tule nende tunnetega enda sees toime. Ma olen ummikus. Kadunud. Jõuetu. Väsinud. Murtud. Alandatud. Väärtusetu. Ma tahan põgeneda, minna kuskile varju iseenda ja oma tunnete eest. 

Ma tahaksin kuulda Su samme, teisest toast kostuvat korvpalliheli ja sellega kaasnevaid rõõmuhõiskeid, kui Sinu lemmik meeskond järjekordse kolmese viskab, et mina saaksin endamisi mõelda, „jumal mis asja Sa karjud seal,“ aga siin on haudvaikus, mis tegelikult on nii valju. 

Mälestused minu peas on nii halastamatud. Ma igatsen kõiki neid hetki, mil Sina olid kohal aga mind ei olnud. Ma alati arvasin, et mul on aega ja läbi selle saan nüüd aru, kui palju väärtuslikke hetki ma kaotasin. Usun, et me mõlemad. Ei osanud me kumbki hinnata seda mis oli ega hetkes olemise ilu. 

Igatsen su naeru, su silmi, su häält, su lõhna ja isegi su hajameelsust. Igatsen neid hetki, mil tundsin, et aeg võiks jääda seisma. Vahel ma soovin praegugi, et aeg jääks seisma, kui Sa poistele järgi tuled, et ma saaksin Sinu kõrval lihtsalt olla enne, kui reaalsus jälle meie vahele tuleb. Müürina, mille koos ehitasime. 

Minu meel karjub iga kord kui lähed. Vahel ma kujutan ette, et aeg seisabki ja ma lihtsalt kallistan sind oma mõttes hetkel, mil Sa meie väiksemat poega riietad. Võibolla oled Sa seda märganud? Minu silmad on Sulle lugemiseks. Kas Sa oskad neid lugeda? 

Tahaksin nii väga Sind peatada. Öelda Sulle nii palju aga Sa oled mineja ja ma pean laskma Sul minna, et Sa saaksid kogeda kõike seda, mida Sa arvad olevat õnn. Teadmata, et see kes seisab Sinu ees on päris ja ta on valmis kõigeks, et kogeda veel kasvõi ühte hetke Sinuga koos. 

Ma uppun üksindusse. Ma annan endast parima, et pidada vastu ja elada elu, millel pole enam väljamõeldud ilusat tulevikku. Minu jõud saab otsa õhtuks, kui leian end taas üksinda voodist, diivanilt või lihtsalt aknalt aknale uitamas. Sind alandlikult ootamas. Tunnen end nii väärtusetult ja nukrana. 

Kuidas leppida selle kõigega? Mida ma teen ilma sinuta? Kuidas ma kirjutan ümber tuleviku, kuhu olen Su nii kindlalt sisse mahutanud? Kuidas ma hingan? Mul ei ole vastuseid. Vastuseid mida ma vajan, et elada. Mul on vaja midagi millele toetuda. 

Ma tahaksin selle kõik enda jaoks lõpetada aga mul on mu poisid. Mul ei ole valikut, isegi praegu mitte. 

Ma arvan, et surmaga oleks lihtsam leppida. Tahaksin lihtsalt ära. Tahan olla vaba. 

Anna mulle andeks. „ 

Ma kõikusin nädalaid sinna ja tänna. Mõlgutasin mõtteid, et lihtsam oleks alustada uut elu kui jätkata seda, mis nii tühine tundub. Vihkasin seda kõike, kus viibisin ja seda mis mind ees ootamas oli. Ma polnud kindel, et ma üldse millegagi elus ise hakkama saan. Ma polnud mitte kunagi pidanud väga pingutama, kõik tuli mulle üsna kergelt ja nagu ema ütleb, et olen alati selline roosade prillidega trillalatrullala olnud ja kõik on minu eest ära tehtud. No vot, elu andis nüüd korralikult peksa mulle ja nutsin nagu haiget saanud laps, teadmata kuidas 33 aastaselt oma elu elama hakata. Naeruväärne. 

Petmine ja armastatud inimese reetmine pole mulle uus asi. Mind on kõikides minu varasemates suhetes petetud. Läbi mille olen aastaid, juba ammu enne Teda, pidanud enesekindluse ja enesearmastusega suuri võitluseid. Minu väärtus ja väärikus kõikus alati õrnal juuksekarval. Läksin alati uude suhtesse „janusena“ olla valitud. Olla see ÜKS ja ainus. Ma igatsesin olla piisav, kellegile keda endale kalliks pidasin. Ma ei jaksanud ega tahtnud enam olla petetav. 

Päriselt oma südamega olen valinud ja tundnud SEDA tunnet vaid korra – Temaga! Küllap sellepärast ma olingi nii kindel, et nüüd muutub kõik, sest tunne oli teine. Tunne oligi teine. Tunne oli õige, aga kõik läks ikka valesti. Ma ei saanud enam aru, kus on minu vead ja kus ma teen valesti, sest korduv muster oli ilmselge. Miks ma ei olnud kellegile piisav iseendana? Mida ma pean tegema teisiti? Küsimusi oli nii palju, vastuseid ja teadmisi aga vähe. 

Lisaks iseendaga võitlusi pidades, võitlesin alati oma kaaslaste nimel, et nad ikka kindlalt „koju“ tagasi tuua. Uskusin siiralt, et minu armastus muudab maailma ja mehi minu elus. Ma pole kaotaja kunagi olnud ega selleks jäänud. Lõpuks olen alati neist ise loobunud ja läbi selle tean, mis tunne on lahkuja kingades liikuda. Minejal on tegelikult alati lihtsam, sest ta on selle tee ammu enda peas juba selgeks mõelnud. Minejal on edumaa. 

Tema oli esimene mees, kelle nimel ma võitlust pidama ei hakanud. Ma isegi ei mõelnud sellele enam. Esimest korda. See oli päris esimene kord, kus seadsin end esikohale ja saatsin kuradile kōik selle, mida ma varaseamalt tegin. Tagantjärele mõtlen, et Tema oligi mulle selleks, et mind lõplikult murda, et mina saaksin käituda varasemalt hoopis teisiti. Õppida. Võitluse asemel, lasen minna. Uppun enda valusse aga ei tee enam mitte midagi selleks, et mineja uuesti tulijaks muuta. See oli mulle uus ja täiesti võõras kogemus aga tundus ainuõigena. 

Sain esmakordselt aru oma peas, et võitlus mehe nimel, kes mind varem või hiljem uuesti reedab ei ole enam arukas ja see pole enam see mida ma elult tahan. Ma otsustasin, et lasen võidurõõmu ja elevust tunda sellel, kes veel ei tea mis elu teda ees ootamas on. Mõneti oli see isegi suurem kättemaks, anda ära kõik see, mis mind murdis, kellegile, kes selle suure naertusega vastu võttis. 

 „Kui Sinu õnn tuleb läbi kellegi teise õnnetuse, ei saa Sa mitte kunagi täielikult õnnelik olla.“ mõtlesin endamisi, kui seisin rõdul ja neid kahte kuldkollaste lehtede keskel, teineteise embuses, oma kodu akna eest mööda jalutamas nägin. Ma tegin endale sellest vaatepildist pildi ja see on mul siiani meeles ja alles, et ma mitte iial seda reetmist ei unustaks ja et mul oleks midagi mida vaadata kui mul tekib see „hala ja igatsuse“ periood. Vaatan oma reaalsusele otsa ja leian tee peast südamesse, et nad õpetada teineteise embuses kõndima, nagu need kaks sel sügiseses oktoobirikuus. 

Minu valust sai tasapisi minu tugevus. Otsustasin, et tuleb päev mil ma keeran selle kõik enda kasuks. Kasvatan end naiseks, kes ma pole kunagi saanud olla. Alustan uut teed, mille looja ja peategelane olen Mina, mitte mees, kes mu reetis. 

Ma otsustasin esimest korda elus valida enda.