Osa 4 – “Kes ma olen?”

Plaan oli mul selge, ma kasvatan endast sellise võimsa ja teadliku naise, naise, kes ma kunagi olnud ei ole. 

Aga kuidas? 

Mis sellele naisele teha meeldib? 

Millised on tema unistused? 

Milline see naine üldse on? 

Millest Ta mõtleb? 

Kuidas see naine käitub? 

Kes on tema inimesed? 

Millised on selle naise harjumused? 

Mis talle meeldib? 

Mida ta teha oskab? 

Mida see naine üldse teha tahab? 

Millist elu ta tahab? 

Kes ta on?

Mul oli äkitselt endale nii palju küsimusi ja mitte ainsamatki vastust. Ma ei teadnud enam kes ma olen ja kas ma üldse kunagi olin teadnud? 

Varem see mind ei huvitanud ja ma ei pidanudki ega tahtnudki teada kes mina olen ja mida ma tahan, mul oli minu .. ja sellest mulle piisas. Minu varasem elu keerles ju ainult Tema ümber. Tema unistused ja plaanid olid ka minu omad. Kogu elu käis Tema ja Tema tegemiste järgi. Ma olin sellega rahul. Nõus. Tema õnn ja edu oli ka minu oma. Mõtlesin endamisi alati, et lasen tal end üles ehitada ja küll siis tuleb ka minu unistuste ja soovide aeg. Uskusin alati, et Ta tõuseb oma tegemistega ühel hetkel lendu ja siis saan mina ka koos temaga lennata, teadmisega, et olen andnud ja teinud endast kõik, et Ta saaks selle mida väärib – edu ja tuule oma tiibadesse. Mõneti ta saigi. Nägin kõrvalt seda kasvavat enesekindlust ja jõulist meest. Vaatasin imetlusega ja olin uhke. Lõpuks tuligi see kauaoodatud minu aeg ja sain endalt küsida, millest mina unistan aga selle erinevusega, et Tema kasvas minu toel aga minu kasv algas üksinda. Mina pidin endale ise need tiivad kasvatama millega lennata. Kuidas?

Nii puhast lehte ma ei tahtnud, ei oodanud ega soovinud endale. Minu ettekujutus oma unistuste poole pürgimisest oli reaalsusest hoopis teine. Ma ei saanud siis veel aru, et nüüd on mul võimalus kirjutada Grete 2.0 ehk osa 2, „Elu peale Sind“ Ma seisin pikalt selle tühja lehe ees ega teadnud, mida ja kuidas sinna kirjutada. Milline on selle puhta lehe esimene lause? 

20.09.2022 – Kirjad Sulle!  

„Minu esimene päev nututa. 

Ma olen enda üle väga uhke. Üks päev korraga ja tasapisi liigun Sinust ja sellest raputavast õhtust kaugemale. Kaugus toob kergenduse ja natuke lihtsama hingamise. Ma tahaksin magama minna ja ärgata aasta või kaks hiljem, et näha kuhu ma enda eluga jõudnud olen. Tahan olla vaba. Unustanud. Liikunud Sinust nii kaugele kui võimalik .. Sinust ja sellest õhtust, suvest ja kõigest sellest, mis mulle haiget on teinud. 

Ma liimin oma killud kokku. Tõusen püsti ja näitan kogu maailmale, kes ma olen. Ma viskan oma ebakindluse, muretsemise, hirmu ja enesesüüdistuse nurka! Ma alustan uut elu ja palju paremat elu, kui ma Sinuga elasin. 

Ma võtan vastu uskumuse, et olen andnud endast parima, teinud nii hästi kui ma olen osanud. Mina andsin parima – Sulle! Kas Sina saad sama öelda? Mis oli Sinu parim mulle? 

Ma tean, et ma leian endas selle tugevuse. Minus on palju enamat kui ma praegu endale teadvustada suudan. 

See, et Sina mind hinnata ei osanud ei ole minu süü, küll aga Sinu kaotus. Ma lasen sellest praegusest enesesüüdistusest ajapikku lahti, sellest, mida sina alles hiljem tundma hakkad. 

Ma luban, et ma vabastan end  ja lasen lahti kõigest, mida mu ellu enam vaja ei ole – sh ka sinust. 

Ma tean, et kui mina meist loobun siis ongi kõik. Ma pole selleks veel täna valmis. Üks osa minust ju ikka ootab, ootab pikalt enne kui loobub. Aga kui loobun siis lõplikult ja jäädavalt. Nii, et tagasiteed enam ei ole. Kardan seda hetke, kui enam ei ole, sest äkki Sa just siis tuled. Tuled liiga hilja. 

Enne, kui lahti lasen kõnnin veel pikalt meie mälestuste radadel, naudin oma peas neid ilusaid hetki, meenutan ja tunnen olnust rõõmu. Kuulan oma peas Su naeru ja meenutan neid hetki, mis mulle päris tundusid. Kardan, et tuleb aeg, mil ka mina päriselt unustan ja erkvärvilistest mälestustest saab hall ja ähmane meenutus ja koos edasiliikuva ajaga ähmastub ka mälestus olnust, sellest, mis päris oli. Kuidas ma saaksin sellest loobuda? Kuidas Sina said? 

Ühel päeval ma lasen Sul minna. Lahkuda oma südamest ja meelest. Annan Su vabaks ja võtan ise vabaduse vastu. Aga mitte veel täna ega homme. Ma tean, et ma tunnen selle õige aja ära. Mul ei ole kiiret. Aga kui Sa minu südamest lähed, siis lõplikult. 

Ma seisan juba praegu uksel, mis avab minu ees uue maailma, selle maailma, kus elan Sinuta. Kuna ma sellest uksest sisse astun? Milline see maailm on? 

Milline olen mina Sinuta? „ 

Kuna vastuseid mul ei olnud ja tegelikult suurt huvi ja energiat nende saamiseks samuti mitte siis panin kõik pausile. Otsustasin, esimest korda elus, et tõmban endale Tinderi ja vaatan mis värk sellega on. Ma ütlen ausalt, et otsisin või õigemini vajasin seda kiiret tähelepanu ja heakskiitu, ilusaid sõnu, mida iganes selleks, et ma tunneksin, et ma olen natukenegi väärtuslik ja keegi, kes on endiselt „tahetud“. Minu enesekindlus põhines tugevalt teiste arvamusel. 

Üsna kiirelt sain oma esmase “doosi” kätte, kui mõni meesterahvas mind ilusaks pidas ja neid mehi oli seal päris palju. Alles siis hakkasin ise vaatama, kes ja mis seal tegelikult siis on. Kohe alguses ei saanud ma üldse aru, kuhu ja mis suunas ma neid swipe panema pean ja minu esimene tinder match oli palja tagumikuga, järve siseneva, 44 aastase, Allariga* (nimi on väljamõeldud) Tore! Muidugi Ta kirjutas mulle kohe ja kahjuks pidin talle ütlema, et tegemist oli siiski esmase katsetuse ja üsna piinliku apsakaga. Neid apsakaid tuli mul alguses veel aga siis sain aru, kuidas matchi tühistada saab. Jess! Ise mõlesin samal ajal, mille kuradiga ma 33 aastaselt tegelen?! 

Siit said alguse minu esimesed vastused küsimustele aga hoopis teises võtmes. Mitte küsimusele “Kes ma olen? Vaid Kes ma EI ole? Mida ma EI taha? Millest ma EI unusta? Millest ma enam EI mõtle? Milline naine ma EI ole jnejne 

Lõpuks, mitu päeva vasakule swipedes – nope, nope, vana klassvend, tuttav, nope, liiga lühike, liiga noor, tuttav, nope, endine peika, nope, nope, kuniks panin selle esimese ”teadliku” swipe’i paremale. Kusjuures ainult ühe. Tema tinderdamise soov ja eesmärk olid ilmselged ja peale põgusat vestlust ta lõpuks küsis, et mida ma siit Tinderist üldse otsin? ja vot sellele küsimusele mul vastust ei olnud. Mõtlesin ju ma isegi mida kuradit ma siin teen? Läbi selle sain jällegi vastuse küsimusele mida ma EI taha. ”Ma ei taha suhet, meest ja veel vähem üheöösuhet. Ma ei otsi oma lastele ”isa” ega soovi, et mu lapsed peaksid nägema mingeid suvalisi mehi minu elus, kes tulevad ja lähevad. Ma ei taha olla ”lihtsalt keegi” ega mingi suvaline tinderdate või kellegi vahepala.”

Leppisime ikkagi kohtumise kokku, sest ma ei julgenud ka enam ei öelda ja mõtlesin, et okei, vahet ei ole siis. “Grete, Sa pole ju selline, Sa tead seda,” ütles mulle mu sisemine hääl järjepidevalt ja kindlalt. Ma ei kuulanud seda. Mida lähemale see kohtumine jõudis seda valjemalt hääl minu sees mind hoiatas, ”.. see on üks väga halb mõte. ” Olin täielikus vastuolus iseenda ja sellega mida ma tegelikult elus tähtsaks ja väärtuslikuks pidasin. Võin etteruttavalt öelda, et see kohtumine jäi meil ikkagi ära ja elu tuli sõna otseses mõttes vahele, takistamaks mul tegemast midagi, mida võibolla oleksin kahetsenud veel pikalt.

Ma kustutasin oma Tinderi ära. 

Ma sain selle nädalaga vastused peaaegu, et kōikidele oma küsimustele. Jah, ma ei teadnud ikka veel kes ma olen ja mida ma tahan, küll aga ma sain aimu, kes ma kindlasti ei ole ja mida ma EI taha. See oli see koht, kust sai juba edasi liikuda. Arengusse? No mitte päris. Ma läksin klubisse. Hakkas uus periood. Tinder ei olnud mulle aga davai, lähme siis peole, sest seal ei pidanud ma tähelepanu saamiseks isegi mitte suhtlema. Piisas sellest, kui nägin kellegi pilku enda peal ja juba oli eesmärk täidetud. 

Mul puudus täielik huvi kellegagi suhelda või mingit suhtlust üldse aretada. Minu üks ja ainus soov oli saada positiivset tähelepanu, kinnitamaks, et olen jätkuvalt ilus naine ja et keegi seda ometi märkaks. 

Minu klubiperiood kestis kokku ca 3 kuud ja minu parim sõbranna oli minuga nendel pidudel alati kaasas. Koos elamise üsna pöörast elu ja ma ei kahetse sellest tegelikult midagi. Tegime end ilusaks, jõime kokteile ja lasime pilkudel enda peal rännata. See oli periood, mida me mõlemad vajasime. Suhtes olles, olin ma ju pigem kodune ja kuskil klubitiirudel ei käinud. Nüüd elasime täiega elu! Kas just parimat aga siiski meenutusväärset. Need ööd ei andnud meile lõpuks mitte midagi muud kui teadmise, et klubid ja sealsed inimesed ei ole ikka tegelikult üldse meile. 

Kui ühel peol mu parim sõbranna keset tantsupõrandat kokku kukkus saime aru, et okei, ilmselt see on see koht kus tuleb tõmmata pidurit. See periood oli nagu udus või kuskil teises maailmas aga põrandal lamav, kiirabibrigaadiga ümbritsetud naine, selle äratuseks, et tegelikult on kōik päris. 

Mind ja minu parimat sõbrannat lahutas tol varahommikul klaasist sein.  Kell oli 5, mind ei lastud tema juurde. Istusin Ülikooli tänava külmal äärekivil, meik laiali, silmad punaseks nutetud ja Tema lamas paksude klaasist seinte taga, inimesed Tema ümber askeldamas. Kuhu me oma pidutsemistega jõudnud oleme? Ta keeras oma pilgu minu suunas ja tõstis mulle märguandeks käe, andes mõista, et kōik saab ikkagi korda. See oli hetk kus hingasin kergendult, keerasin pea ära ja mõtlesin, et uhh, me elame edasi. Aga kuidas? 

Tagantjärele saan ma muidugi aru, et tinder ja klubid olid minu viis põgeneda reaalsuse eest. Iseenda ja oma tunnete eest. Tahtsin ära. Kiirelt. Ükskõik kuhu ja kui kauaks. Lihtsalt minema. Ma teadsin, et reaalsus saab mind ühel hetkel kätte ja ma tõesti kartsin seda. Kas selleks pidi keegi keset klubipõdandat kokku kukkuma? No järelikult pidi, sest peale seda õhtut tulid minu ellu juba hoopis teised valikud..