Osa 5 – “Muuda valu oma tugevuseks.”

Algas päris elu. 

Elu mille eest enam põgeneda ei olnud võimalik. Kodused nädalavahetused, ei mingit veini, kokteile, lõbustusi ega pidusid. Võimalusi oma tunnete eest põgenemiseks jäi aina vähemaks. Lahkuminekust saadud „tasu“ nende 9 aasta eest, oli otsas. Mul ei olnud enam midagi. Kes on korra sellises olukorras olnud ei tule iial suure suuga rääkima, et „raha ei tee õnnelikuks.“ Ela mitu nädala nii, et sul on rahakotis 2 eurot, kaks last ja keldris 5 kotti eksmehe taarat ja siis räägime õnnest .. ausalt, ma ei taha kuulda. Aga .. 

Istusin maha ja mõtlesin hirmuga, mis minust nüüd saab. Mul ei olnud mitte ühtegi mõtet ega väljavaadet oma elule. Mul polnud oskuseid. Ma polnud harjunud oma elus pingutama ja ISE väga vaeva nägema. Ma ei saa öelda, et mulle kõik „sülle“ on kukkunud aga päris palju vedamist on mu elus siiski olnud ja läbi selle olen nii mõnestki olukorrast kergemalt välja tulnud. Elu näitas mulle nüüd täiega keskmist ja andis jalaga p .. kõige eest. Noh, tegelikult sain ka asja eest. 

Nüüd istusin paraja portsu otsas, kus teadsin, et päästjat ei tule ja ainus, kes mind päästa saab olen ma ise, võttes vastutuse enda elu eest. Ma polnud mitte kunagi pidanud väga millegi eest vastutama, sest alati leidus keegi, kes „asjad ära korraldab“ enamasti oli see Tema ja nüüd mul Teda enam polnud. Kurat, pidin ise hakkama saama. 

„Mida kuradit ma teen? Mida kuradit ma teen? Mida kuradit ma teen? Mida kuradit ma teen? Mida kuradit ma teen? Mida kuradit ma teen?“

Tol hetkel ei saanud ma oma vanasse töökohta veel tagasi minna. Ma teadsin, et olen selleks veel liiga katki, liiga vihane, liiga vähese ambitsiooni ja olematute eesmärkidega inimene. Ma ei saanud minna tagasi kohta, kus on vaja täita igakuised plaane, hoida oma fookust, suhelda kolleegidega ja teha nö päris tööd. Ma teadsin, et ma ei saa sellega hakkama ja mul ei olnud mõtet lihtsalt lolli mängima minna. Mulle oli vaja midagi muud. Mida? Mida kuradit ma teen?? 

Üks viis „pääseda“ küsimustest a miks sa tööl ei käi, oli minna õppima. Teadsin, et kui hakkan rääkima, et olen töötamiseks veel liiga katki ja ma ei suuda veel vastutust võtta, siis mind ei mōisteta. 

Tagantjärgi ma isegi ei tea miks, kuidas ja mismoodi ma tulin sellepeale, et minust võiks saada kogemusnõustaja. Saatsin avalduse, tegin vestluse ja koha ma selles grupis sain. Tol hetkel ma muidugi ei teadnud mismoodi ma selle kursuse eest üldse tasuma hakkan aga sellest ma ei hoolinud. Teadsin, et tahan ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Elasin päev korraga ja 2022 aasta detsembris algaski mul pooleaastane kogemusnõustaja baaskoolitus. See oli minu esimene, jah küll mitte teadlik aga siiski oluline ja vajalik samm päris tervemiseni. Ma teadsin kohe alguses, et tegelikult minust niisama lihtsat kogemusnõustajat ei saa ja selles valdkonnas ma tööle ei hakka. Minust saab keegi palju enamat aga kes? Seda ma veel ei teadnud. Ma usaldasin elu ja enda sisetunnet. 

Baaskoolitusel hakkasin esmakordselt kõike olnut analüüsima ja esimesed teadmised enda elu korrastamise osas ma siiski sain. Lugesin raamatuid, kirjutasin, lihtsalt olin ja tervenesin. 

Vahepeal suutsin endale välja võidelda koha suveüritustel. 8 aastat ehitasime me koos seda kõike üles ja üheksas aasta, pidin paluma kohta ettevõttes mille loojaks ma end pidada võin. Üheksas aasta olin ma kõigest tavaline töötaja, kuskil, kuhu varasemalt panustasin rohkem, kui ma oleks pidanud iial panustama. Mulle sülitati tol suvel mitmeid kordi näkku ja üritati väevõimuga „kohta“ kätte näidada aga see polegi enam oluline. See, et inimesed mulle oma tõelist olemust näitasid, ei üllatanud mind, sest mädaõun jääb alati mädaõunaks ja koos karjas on ju palju toredam mädaneda. Onju nii?

Suveüritusted algasid mais aga raha oli mul vaja kohe, veebruaris. 

Varakevadel pakkus üks sõber mulle maasikamüüjana turul kohta. Mõtlesin, et okei Grete Sa pead selle koha vastu võtma, olgu need tunded ja mõtted selle töö suhtes millised tahes, sa lähed ja seisad seal. See oli piisavalt „ajuvaba“ töö, et selle kõrvalt käia baaskoolitusel, lugeda raamatuid ja tegeleda oma arenguga.

Mingil hetkel olin päris uhke enda üle „  ..turul maasikamüüjana“ Marssisin 4-5x nädalas kella 8ks turgu, et teha midagi mida ma ei armasta millegi nimel, mida mul vaja on! Igaõhtune kättesaadud palk andis mulle teatava enesekindluse ja „mina vastutan ise enda elu eest“ tunde. Mingi hetk ma ei pidanud enam vōtma vastu „almuseid“ kilose hakkliha paki või viinerite näol. Kas Sa kujutad ette, kui alandav on seista oma kodu uksel ja võtta oma laste isa käest vastu kaks pakki nagitsaid ja kilo hakkliha, samal ajal vaatab Sulle maja ette parkinud auto kõrvalistmelt vastu naine, kes Sulle rahulolevalt naeratab. Naine, kelle tõttu Sa seal trepil nüüd seisad, oma nagitsatsega. Neelasin oma uhkuse alla, sulgesin ukse, nutsin ja kõndisin oma elu suurimat alandust tundes trepist üles, tuppa, et lastele neid kuradi nagitsaid praadida. Vandusin iseendale, et see siin on trepp tulevikku, see on ajutine! Ma lubasin seda endale. 

18.05.2023, neljapäevaõhtu, Türi Lillelaada eelnev õhtu

Kell oli 19 kui jõudsin Diana ja Eleniga Türile. Esimene aasta. Minu elu esimene üritus ilma Sinuta või noh Sa olid seal aga ..  See kogemus osutus mulle valusamaks kui ma olin planeerinud ja oodanud. 

Olin kohmetu ja hirmul. 

Mu silmad valgusid vett täis veel enne kui kohale jõudsin. 200meetrit enne laadaplatsile jõudmist ma peatusin ja ütlesin Dianale: „fk Di ma ei saa sellega hakkama. Ma ei saa sinna minna.“ 

Mu süda puperdas ja oleksin tahtnud lihtsalt oksendada. 

Kõndisin oma tüdrukutega läheneva telgi juurde, nad mõlemad kinnitasid mulle selle 200 meetri jooksul vähemalt 20 korda, et me teeme selle lihtsalt ära. Nad olid minu suurim tugi sel hetkel, sest nad teadsid, et see oli kõige hullem koht, kus ma olla sain ja ainus mis mulle/meile jõudu andis oli teadmine, et see sitt saab loetud päevadega läbi ja mina olen läbi selle tugevam. 

Ma olin kohal. Platsil.

Nägin Sind juba eemalt tulemas ja tundsin kuidas mu keha tahab Su poole tormata ja Sind kallistada, soovida edu ja öelda elevuses olles, et jessss oleme saanud kaheksa aastat selle kõigega hakkama, saame ka nüüd. Me teeme selle ära! Sest just nii me alati oma hooaegasid ja üritusi alustasime. Rõõmu ja elevusega. Aga ainus kellele ma seda nüüd öelda sain olin ma ise „ma teen selle ära, veel viimast aastat ja ma saan hakkama“ ja nii ma endale vaikselt sosistades korrutasin, selle erinevusega, et rõõmu ja elevust enam polnud, valus oli, nii kuradi valus oli. 

Enda proovilepaneku eest maksin tol korral halastamatult kõrget hinda. Olin oma enese valus kolm pikka päeva ja vaatasin reaalsusele otsa. Reaalsusele mida ma näha ei tahtnud. 

20.05.2023 laupäev.

Laadapäeva lõpetamine. 

Õhtu. 

Vaatasin ja kuulasin eemalt Tanel Padari kontserdit, kui märkasin äkki Teda Sinu kukil hoogsalt vehkimas laulu saatel, mille sõnad kõlasid järgnevalt ..“ see on meie vabadus, et olla siin, päiksetõusuni. Meid ei peata keegi, sest meil pole reegleid ees. Vabadus on see, las kestab lõputu siesta. Me homsest ei tee välja, see on meie aeg… “  Mu silmad valgusid vett täis. Süda vajus saapasäärde. Ma olin põrgus. Diana ühel pool ja Elen teisel pool, kokteil ees ja piip suus, vaatasime kõik koos minu elu suurimale valule otsa – Teid seal eemal elu nautimas samal ajal kui mina seal surin. Di võttis minult ümbert kinni ja ma pole enam kindel, kellel tol hetkel rohkem valus oli, minul või Dianal aga ma talletasin oma mällu selle hetke ja põhjusega. Selle nägemine oli seeme minu tulevikku. Otsustasin läbi selle otsese valu kasvatada end naiseks kes on murdumatu. Seisin oma valuga silmitsi. Ma ei põgenenud. Ma ei keeranud pead ära. Ma olin seal. Ma tean, et Sa tead, et ma nägin. Su pilk rääkis sellel hetkel rohkem kui ükski sõna oleks saanud öelda. Aga minul, minul polnud enam Sulle midagi öelda. Sa sülitasid mulle näkku, oma laste emale ja see oli piisav, et võtta järgnevatest kuudest kõik mis võtta annab .. 

Juuni. Juuli. August.

2023

Sõitsin iga nädalavahetus mööda Eestimaad ringi ja jätsin iga üritusega enda peas hüvasti. Ütlesin head aega sellele, mida ma armastasin. Varahommikuti nautisin teekonda sihtkohta, vaatasin puid, tõusvat päikest, kuulasin Taukari – Silmad pärani kinni, kes ennast unustavalt laulis „.. püüan igat võimalikku moodi, mitte midagi tunda, mitte midagi tunda .. “ ja ütlesin head aega nendele hommikutele ja sõitudele. Mu sees põles, mul oli lihtsalt valus aga läbi selle valu, teadmisega, et see on minu viimane aasta ma nautisin 100% igat hetke! Nautsin kõike, mis mulle veel antud oli. Ma olin hetkes kohal. 

Ma armastasin seda raskust, edu ja ebaõnnestumisi, varahommikusi starte, kell 6 Põltsamaa Olerexi kohvi, hilisõhtuseid pakkimisi ja koduteed, öiseid pissipeatuseid, vihmasadu ja kuumust, naeru ja pisaraid, võimatult käituvat gaasigrilli ja otsa saavaid friikartuleid, maha unustatud nuge ja Urmo lolle nalju. See kõik oli olnud aastaid minu elu ja sellest loobumine oli minu jaoks sama suur kaotus kui Sinu minek. Suveüritustel/laatadel oli oma vibe. Inimesed. Tunne. Oeh, kuidas ma seda kõike armastasin aga teadsin, et edasi liikumiseks pean lahti laskma kõigest ja sellepärast ma viimane aasta seda kõike tegingi. Iseenda pärast. Hüvastijätuks. Punkti panekuks. Lahti laskmiseks. 

Läbi pisarate ja naeru ma läbi 2023 aasta suve sõitsin. Kõike üheaegselt vihates ja armastades. 

16.09.2023 Laupäev, Palamuse laat. 

Viimane! 

Viimased tunnid, müük, pakkimised ja minek. Nutsin ja pakkisin oma karnevali veel viimast korda kokku. Jah, just nii dramaatiline see kõik oligi. Olgugi, et olin terve suve hüvasti jätnud, oli finaal ikka mu südamele väga raske. Ütle veel, et inimene hingega asja ei tee .. teeb! Aga minu hingel oli aeg edasi lennata. Ma armastasin ikka öelda, et „salaja lendan Sinuga kaasas ..“ aga enam mitte. Jah, osa minust jääb alati sinna, telgi alla, aga vaid suure tänutunde ja imeliste mälestuste näol, et sain kord nii vägevat elu elada. Minu hing lendab nüüd edaspidi koos minuga, minu vägi on minuga ja Sina .. Sina saad ilma minuta hakkama. 

Minu 9 aastat on läbi. Kõik millesse me aastaid panustasime, ehitades lossi oma pere nimel, oli minu jaoks läinud. Jah, see kõik oli nii karjuvalt ebaõiglane aga mina lahkusin endale kohaselt – pea püsti, jah pisar silmas ja süda erinevaid tundeid täis aga samas nii vägevalt, et selle mõju hakkab endast tunda andma alles tulevikus ..