Minu uus suund ..

Paralleelselt ürituste lõpetamisega hakkasin aina rohkem mõtlema enda tuleviku loomisele. Tasapisi andis ju elu mulle märku ja oli liikumas sinna suunas kus üks etapp hakkab lõppema aga uusi väljavaateid mul ikka polnud. Jah, kogemusnõustaja diplom oli mul nüüdseks juba taskus aga mida ma sellega peale hakkan? 

Koos, kahekesi, ühist suunda ja elu rajada tundus mulle alati palju lihtsam. Usaldasid kaaslast enda kõrval ja selline kahekesi loomine tundus mulle nii turvaline ja õige. Ühised rõõmud ja mured, teineteise toetamine ja ehk isegi suuremad eesmärgid? Mina alati uskusin, et koos vallutatakse maailma, mägesid ja avatakse uusi ühiseid uksi. .. 

Oma varasemas postituses jagasin ma neid ridu, mida kirjutasin 20.09.2022 .. 

„.. Ma tean, et kui mina meist loobun siis ongi kõik. Ma pole selleks veel täna valmis. Üks osa minust ju ikka ootab, ootab pikalt enne kui loobub. Aga kui loobun siis lõplikult ja jäädavalt. Nii, et tagasiteed enam ei ole. Kardan seda hetke, kui enam ei ole, sest äkki Sa just siis tuled. Tuled liiga hilja.“ 

Peaaegu aasta hiljem, olles juba osa oma varasemast elust maha lammutanud, seisin ma ikka selle uue avatud ukse ees ja tegin siis esimese teadliku sammu, astumaks sisse ellu kus olin valmis kõigest varasemast lahti ütlema ja alustama teekonda üksinda, usaldades vaid iseennast.  Vabastades sellega nii ennast, kui ka Sind. 

Alustasin elu, mille peategelane olen Mina. 

Mulle tundus siis, et eksimisruumi mul ei ole, sest üksinda olles pole eksimine mulle lubatud. Koos oleks ju lihtsam olnud eksida „.. meie eksisime“  ja pool vastutust langeks automaatselt kaaslasele. Üksinda eksimine tähendas aga seda, et kogu vastutus on ju ainult MINU kanda ja see survestas tegema ainult õigeid valikuid. Valikuid läbi südame. Peatusin ja keskendusin esimest korda sellele mida Mina päriselt tahan. Vaatasin seda, mis on minu ümber ja seda, mis on minu sees, küsides endalt ausaid küsimusi: 

Mis on minu suund? 

Mida ma teen siis kui kõik eelnev on lõpetatud? 

Mis oleks siis kui kõik olekski päriselt võimalik? 

Kus on see koht kuhu ma saaksin jälle panna oma südame?

Kes ma tahan olla? 

Kuhu ma tegelikult tahan kuuluda? 

Millist elu ma tahan elada? 

Milliseid tundeid ma tahan tunda? 

Endale pidevalt neid küsimusi esitades ja meeles pidades kadunud vanaisa unenäos öeldud lauset: „Grete tee ainult seda mis teeb Sind päriselt õnnelikuks!“  juhtis see lause mind lõpuks minu südamesoovini. Ligi 10 aastat otsimist, jah just nii ammu aega tagasi käis vanaisa veel viimast korda minu unenäos end näitamas ja minuga rääkimas. Me istusime ühise laua taga, ta vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles pehmelt „Grete tee ainult seda mis teeb Sind päriselt õnnelikuks!“ .. jõudsin vaid küsida kuidas?! Mis teeb mind õnnelikuks? Ta kordas end, tõusid siis püsti ja hakkas liikuma ukse suunas. Ma järgnesin talle aga ta ei vaadanud enam tagasi ja sulges ukse meie vahel. Teadsin sel hommikul ärgates, et ta ei tule enam tagasi. Ta jättis minuga hüvasti ja kinkis minu südamesse võimsa sõnumi. Sõnumi, mille najal ma saaksin rajada üles kogu oma elu. 

Lõpuks jõudsin ma selle vastuseni. Selleni mis teeb mind päriselt õnnelikuks. Oeh, aitäh selle selguse eest .. 🕊️

Mind on alati teinud siiralt õnnelikuks see, kui ma saan teisi inimesi inspireerida. Mul paneb südame helkima ja silma särama tunne, kui saan inimesi toetada nende raskuses, juhendades neid tegema elus paremaid valikuid. Ma soovin tervendada ja aidata lahustada ära valu, näidata, et maailm on ilus koht kus olla ja seda, et elu on alati võimalik – just nii nagu ma iseendale seda näidanud olin. Tundsin suurt soovi, et tahan seda kõike ka kogu ülejäänud maailmaga jagada ja saada selles kõiges veelgi paremaks. Ma tahan pakkuda väärtust, läbi mille leiavad ka teised inimesed oma maailmas selgust ja läbi selle saavad elada lihtsalt paremat elu. See on minu soov. Minu suund! 

Minust saab terapeut! See ongi see miski, mida ma olin otsinud ja kuhu suunas tegelikult juba aastaid tasapisi, endalegi teadmata, liikunud. Läbi otsingute leidsin Holistika Insitituudi ja kõik sai mulle veelgi selgemaks. 

Tsiteerides Holistika Insitituudi asutaja ja juhataja, Marina Paula Eberth’it : 

“ISEENDA JUURDE KOJU”

Nisutera mulda pannes ei oota keegi, et sellest kasvaks kartul või tulbisibulast lõhnav roos. Elu juhib seestpoolt jõud, mis suunab iga asja, olendit või nähtust olema tema ise. Kui aga kasvab laps, siis miskipärast oodatakse temalt selliste võimete avaldumist, mida lapsel ei ole ja käitumist, mis pole tema loomusega kooskõlas. Ootuste valguses kasvanud inimestena me ei teagi, kes me oleme. Rahulolematutena võime ekselda aastakümneid ja otsida küll õnne, küll rikkust või suurt armastust, mõistmata, et tegelikult otsime iseennast taga. Milline magus tunne on lasta minna kõigel, mis pole me tõeline olemus ja jõuda lõpuks iseenda juurde koju! “ – Tekst pärineb Holistika Insitituuti kodulehelt : https://holistika.ee

See oli üks ilusamaid mõtted ja ridasid mida ma enda elus lugenud olin.  “.. jõuda iseenda juurde koju” oeh, kuidas see mind tol hetkel kõnetas. Olles aastaid otsinud, ekselnud, lastes rahulolematusel endast võimu võtta, mingis eluetapis võidelnud sooviga elu lõpetada ja olles ka ise olnud täielik mädaõun tundsin ma, et ma tegelikult ei teagi kes ma olen ega polegi päriselt “kodus” käinud. Ma mõistsin, et kui ma tahan päriselt enda elus midagi muuta, tuleb mul teha midagi täiesti teisiti. Mul tuli alustada nullist enda loomist, et päris endaga tuttavaks saada ja seda selleks, et mul avaneks võimalus näha kes see Grete siis tegelikult on. See Grete, kes varem elas vaid teiste nimel, otsustas nüüd hakata elama ainult iseenda nimel. 

Ma otsustasin, et ma investeerin kogu oma vaba raha enda teadmistesse. Sellesse, mis jääb mulle kahe kõrva vahele. Minu teadmistest saab minu suurim vara, miski, mida mitte keegi ei saa minult enam ära võtta!

Kooli registreerimisel ei kahelnud ma enam milleski ja vestlusel ütlesin kindlameelselt, et mina tulen neljaks aastaks ja ei kavatsegi lahkuda enne kui olen kätte saanud oma ametliku diplomi ja ma teen selleks mida iganes mul vaja teha on!

Siht oli paigas! Ma teadsin nüüd oma suunda ja seda kuhu ma panen oma südame. Ühtäkki sai kõik nii selgeks ja terapeudiks õppimise teekond tundus mulle äkitselt nii loomulik asjade kulg. Ma muutusin rahulikuks, sest aastapikkused otsingud olid lõppenud ja selgus oli jõudnud minuni. Olin teinud selle suunas esimesed teadlikud sammud ja ametlik koolitee ootas mind sees. 

Ma olin oma teekonna alguses. Selles alguses, mis juhib mind päriselt ka minu uue, ENDA loodud elu suunas .. Millegi suunas, mille vastutaja olen ainult mina! 

Aga veel enne kui ma Holistika Instituudi uksest esimest korda sisse astusin, tuli mul sisse astuda oma sisemaailma .. 

Selle positusega ma tahan Sulle südamele panna, et ka üksinda seistes saad sa liigutada mägesid, juhtida enda elu ja kui vaja, alustada kasvõi kakssada korda uuesti. Iga uus päev on uus algus ja Sinu ees avaneb uus ja puhas lehekülg, kirjutamaks ja loomaks teerada selle eluni kus tegelikult ongi kõik võimalik. 

Millist elu Sa elaksid kui kõik oleks päriselt võimalik?