Holistiline regressiooniteraapia ehk (minu) teekond sisemaailma osa 1 

Selleks, et ma saaksin oma teekonda Holistika Instituudis üldse alustada oli mul vaja läbi teha holistiline nelik ehk käia 4 x 3 tundi holistilise regressiooniteraapias (HRT).

Endale kohaselt, nagu enamus asjadega mu elus,  jätsin ma sellegi viimasele minutile, sest tegelikult ei tahtnud ma sinna ju üldse minna. Olin haavatud ja mul oli endiselt valus ja siis mine ja räägi kellegile võhivõõrale oma lugu ja hakka seda siis tervendama seal. Mul polnud vähimatki tahtmist oma lugu rääkida, veel vähem oli mul huvi kuulda midagi mingist andestamisest või sellest, kuidas mu elu tegelikult peale lahkuminekut muutunud oli. Ma ei suutnud seda muutust omaks võtta, sest see mis läks oli minu jaoks väärtuslikum kui miski muu siin maailmas olla sai. Tol hetkel olin siiski arvamusel, et ma kaotasin oma maailma ja siis ma pean veel selle eest tänulik olema? Aitäh tõesti! 

„Vaata kõiki inimesi läbi armastuse,“ ütles mu terapeut meie esimesel kohtumisel ja ma tundsin, et ma tahan oksendada .. 

Minu sisse oli aastaga kasvanud üsna kontrollimatu ja tugev vihatunne. Tunne, mis mind igapäevaselt sõi, minu elu hävitas ja mida ma enam kontrollida ei suutnud, oli kasvanud „üle pea“. Tunne, mis oli ühtpidi nii kallis ja tuttav, oli teistpidi nii valus oma kehas kogeda. Viha oli mind halvanud ja sügaval südames ma teadsin, et kui ma tahan päriselt elada ja oma elus muutusi teha, pean sellest tundest vabanema. Ma pean lubama endal terveneda. Lubama endal andestada. Kohe!

Enne, kui ma sukeldun oma sisemaailma ja võtan Sind teraapiaruumi kaasa, jagan ma Holistika Instituudi lehel olevat infot, mis see HRT siis tegelikult on: Holistiline regressiooniteraapia (HRT) on teraapia „normaalsetele“ ja tugi õnneliku elu loomisel. Me oleme harjunud pingutama ja „välja kannatama“, aga elu ei pea olema kannatus. HRT eesmärgiks on inimeste toetamine nii, et „normaalselt“ tavapärasest elust saaks optimaalne, parim võimalik elu.  Optimaalses elus on heaolu, rahulolu ja õnnetunnet, aga sealt ei puudu ka areng ja väljakutsed. See on elu, mida elatakse täiel rinnal, nautides, tundes oma tugevaid külgi ja rakendades oma loomulikke andeid.

Holistilise regressiooniteraapia protsess on terviklik ja võimas, sest holistilised rännakud sisemaailma võimaldavad töötada nii keha, meele, hinge kui vaimuga. Holistilistel rännakutel uurivad kliendid oma sisemaailma ja leiavad minevikust üles oma probleemide algpõhjused ning töötavad läbi olukorrad, kust hädad alguse on saanud. Nii vabastatakse minevikus kinnikiilunud tunde- ja mõttemustred, inimesed jõuavad iseendale lähemale ja ka tervenevad. Täpsemalt infot leiad: https://holistika.ee/teraapia/holistiline-regressiooniteraapia/

„ .. aga elu ei pea olema kannatus“ ja selle mõtte nimel olin ma valmis kõike muutma. Ma tahtsin näha, milline on elu vabana, elu tänuliku südame ja armastusega. 

Holistikas on paljutki, mis minu maailmavaatega sobib, kirjeldades väga lihtsalt ja selgelt milline see elu tegelikult olla võiks mille poole püüelda. Üks osa minust oli päriselt ka muutusteks valmis, ma vajasin muutust aga teine osa minust ajas ikka sõrgu vastu, sooviga olla mugavustsoonis, et tuttavas poris püherdada, tuttavate tunnete ja emotsioonidega, sest nii oli ju harjumuspärane ja ehk isegi turvaline ja kodune? Ma ei osanud teisiti ega osanud arvata, et teistmoodi ja õnnelik elu on päriselt ka võimalik.

25.07.2023 – minu teine teraapiapäev

Terapeudi nimeks oli Mari-Mall, kes nii nagu ka esimesel päeval, võttis ka nüüd mind vastu sooja ja laia naeratusega, tekitades tunde nagu läheksin külla mõnele heale tuttavale, toredale tädile, kes Sinu käekäigu vastu päriselt huvi tunneb. 

Tuba, kus me minu teekonnal koos olime, oli pisike ja heledates toonides. Oranz tugitool, voodi, raamaturiiul, lilled .. see koht meenutas mulle natuke minu vanaema kuldset tuba, maamajas, kus tihti koos minu lapsepõlves olime. Me nimetasime seda kuldseks toaks just seetõttu, et õhtune päike paistis alati sinna tuppa sisse, muutes toa maagiliselt kuldkollakseks. Just nagu nüüd kui õrnad päikesekiired paistsid toa mōlemast aknast sisse, muutes toa kuldseks aga seekord, seekord  tundsin kuidas see mind häiris .. „kurat, siin on ikka nutmiseks liiga valge.“  Ma oleksin tahtnud iseenda ja oma pisarate eest pugeda kuskile pimedasse koopasse. Tajusin kuidas erk päikesevalgus tegi mind kuidagi veelgi haavatavamaks ja mõtlesin ümbrust uurides, et „ .. minu teraapiaruumis küll nii valge olema ei hakka“ nagu oleks alasti kellegi ees olnud ja kõik mis minus peidus on, on äkki avatud raamatuna kellegi võhivõõra ees. Tahtsin oma hinges põgeneda aga ometi istusin juba tuttaval oranzil tugitoolil, põlved tugevalt kaisus, salvräti pakk ees ja vaatasin enda ees olevast aknast välja kuidas tuules tantsisid võimsad kasepuud ja mõtlesin endamisi, et tahaksin ka kunagi nii vankumatu ja tugev olla .. 

Enne uuele rännakule minemist vestlesime Mariga minu esimesest HTR kogemusest ja avasin veel enam uksi oma mõtete ja sisemaailma kohta. Ta püüdis mind ikka ja jälle suunata sinna andestuse,  headuse ja rahu suunas. Mina aga tõrkusin vastu. Tundsin kuidas ärritun, sest ootasin, et ta on vähemalt milleski minu poolt. Räägib kaasa ja kiidab natukenegi takka mu vihapurskeid ja inetuid mõtteid nende mõlemi suunas, kes tol hetkel mu elus peategeleased olid. Ta ei teinud seda. Tema jaoks oli andestamine ja viha mitte pidamine nii loomulik ja lihtne tegevus. Minu jaoks aga näiliselt võimatu missioon ja hetkeks tundsin, et ma ei taha enam midagi öelda, sest arvasin ja tundsin, et Mari ei mõista mind. Ütlesin talle kindlameeleselt ja üsna pahaselt, et mina lihtsalt ei suuda olla alandlik ja kõigele lisaks veel tänulik ja vahitsin pisaratest nõretava näoga aknast juba neid tuttavaid vankumatuid kasepuid, mida esimesel päevalgi. Mari sellepeale vaid naeratas oma lahket naeratust ja noogutas, midagi ütlemata. Ilmselt ta enda peas mõtles, et ma olen üks jonniv, haiget saanud laps aga just nii ma end tundsingi. 

Tundsin, et mina ei saa olla enda tunnete eest praegu vastutav ja mind ärritas teadmine ja mõte, et ma saan ja pean olema! Kuidas? Minu elu keeratake alatult peapeale, ma kaotan kõik, mille nimel pingutanud olen ja siis äkitselt pean „kaotuse“ suure armastuse ja tänutundege vastu võtma? Mulle ei mahtunud see pähe. Mis kuradi tänutundest sai siin juttu olla? Ma tahtsin näha Tema valu, piina, ängistust .. soovisin kogu hingest talle seda, mida ise tunnen, et kasvõi üks hetk saaks Ta tunda seda, milles mina olen aasta juba elanud. Andestamise asemel soovisin hävitada, teha kõik maatasa ja siis eemalt rahulolevalt vaadata ja mõelda, et nüüd oleme tasa. Tahtsin kättemaksu, mitte andestust. 

Kui see kool poleks mulle nii oluline olnud, oleksin sealt oranzist tugitoolist tol hetkel lihtsalt jalga lasknud ja Mari koos oma tänutundega p.. saatnud. 

Aga, et mõista seda, miks mul selles elus nii keeruline andestada on ja palju lihtsam (kodusem) on kanda elukestvat viha, kui sellest vabandeda, siis asusime rännakule, et näha minu eelmise elu kogemust ja õppetundi. Mis toimus seal sellist, mis praeguses elus elada ja andestada ei lase? Etteruttavalt ütlen ära, et see mida ma kogesin ja nägin üllatas lisaks mulle endale ka Mari, kes ütles, et tavaliselt inimesed ei näe nii selgelt …