Holistiline regressiooniteraapia ehk (minu) teekond sisemaailma osa 2 

Mari oli mulle vahepeal mugava aseme ära teinud. Pehme padi, tekk ja tuules lehvivad kasepuud jäid nüüd minu seljataha. Sättisin end valmis, panin käed rinnale ja vaatasin enda ees olevat seina ja seinal olevat maali .. „jälle kasepuud, mis värk nendega on?„ mõtlesin endamisi, kui Mari palus mul rahuneda, hingata ja silmad sulgeda. Täna ma juba teadsin kuidas teekond minu südamesse välja näeb ja kuidas ma oma südameruumis sobiva ukse leian, millest sisse astuda. Ma ei kartnud. Olin elevil ja ootuses, sest eesmärk oli välja selgitada minu eelmise elu õppetund ja kogeda hetke, kus tundsin end kõige enesekindlamalt.  

Tundes end küll võõras voodis pisut kohmetuna, sulgesin silmad ja läksin Mari jutuga kaasa .. 

Rännakul oli minu teejuhiks üks väike heledapäine poiss, kes hakkas mind minu eelmise elu erinevates aastakümnetes ringi juhatama ja me astusime koos minu eelmise elu uksest sisse .. 

„Vaatan ringi ja .. põlenud! Kõik on ära pōlenud. Maatasa tehtud. Tuhmunud, tahmane ja kuidagi ängistavalt lōplik. Mõned üksikud puud, mis sellest põlengust veel püsti olid jäänud tossasid süsimustalt teiste kändude ja olematu looduse keskel. Silmapiiril ei olnud muud kui lõputult maha põlenud maa-ala. Ilm oli pilvine, sompus, udune ja .. õnnetu. Vaatasin enda jalgu, käsi ja mõistsin, et olen mees ja see siin on minu kätetöö. Tundsin, et olen noor ja väga elujõuline kuid väga, väga, väga vihane ja üksik mees.  Kui me Mariga hetkeks tahtsime arvata, et tegemist oli sõjaga ja olen vapralt ellujäänud sõjamees siis ei .. sõda oli käinud vaid minu ja selle metsa vahel, mille ma oma enese kätega olin kättemaksuks põlema pannud. Mõistsin seda põlenud metsa vaadates, et soovitud rahulolu see minus ei tekitanud. Kättemaksuks maha põletatud mets tegi mind kuidagi tuimaks .Oodates rahulolu sain ängistuse. Vihast vabanemise asemel püsis valu, mis oli minuga terve elu kaasas käinud. 

Liikusime ajast edasi. 

Seisin nüüd oma pōlenud metsa serval ja vaatasin rohelusse. Üks ainus samm lahutas mind sellest rohelisest, päikselisest ja imelisest maailmast. Ometi seisin ma vankumalt seal põlenud metsa serval ja ei teinud seda sammu. Viha minu sees ei lubanud mul õnnelikku elu elada. Olin kauge vaatleja, märkamatu, kes vaatas elu, mida elada oleks võinud. 

Vaatasin ilusat maamaja, õunapuid, marjapõõsaid, kaevu, kasepuid ja nende vahele riputatud pesunööre, kus üks kaunis naine toimekalt riideid nöörile kuivama sättis. Õunad olid õunapuul juba valmis saanud, linnud laulsid ja taevas oli helesinine, vaid mõni üksik pilv seilas mööda helesinist taevast edasi. Kõik, mis oli sealpool piiri elas ja õitses, liikus ja voolas. Ainus, kes oma vihas paigal tammus olin mina, see maha põletatud metsaga kolmekümnendates mees, kes endal elada ei lubanud. See naine seal eemal ei tundnud mind, ega saanudki tundma .. 

Liikusime ajast tagasi, minu lapsepõlve, sinna kus viha sai alguse. 

Olin äkitselt väikene tumedapäine ja üsna määrdunud riietega poiss. Nii väikene, et minu peanupp ulatus vaevu üle suure ja massiivse söögilaua, mis oli täis pudeleid, toidujäänuseid ja pesemata taldrikuid. Maja oli räpane, must, pime ja kõle. Oli tunda, et ema ega naist ei ole selles majapidamises enam ammu olnud. Mees, kes seal akna all vihaselt seisis, oli sama räpane ja must kui seda oli meie kodu. See seal oli minu isa. Isa, kes mind ei armastanud ja kasvatas mind vaid sellepärast, et pidi. Olin koormaks ja kohustuseks, nagu ta mulle üle laua karjus. Ma kartsin oma isa ja nägin end peitmas isa raevu eest ahju taha. Tema jõud käis minust aastaid üle, saades pidevalt peksa ja süüdistusi ema kadumises, kasvas minus viha ja kurbus üheaegselt. 

Vaen ja viha minu ja isa vahel oli nii jõuline ja andestamatu, et Tema metsa põleng oli minu kättemaks Talle kōige eest. Kuid soovitud rahu ja rõõmu see mulle ei toonud .. 

Liikusime ajast edasi, minu elu viimasesse tundi.

Olin endiselt täis elujõus ja noor mees. Kõndisin kiirel sammul ja suure kaarega mööda juba tuttavast naisest, kes aias toimetas ja leidsin end suure järve äärest puu all istumast. Sügis, ilm oli jahe ja taevast katsid suured hallid pilved, üks tumedam kui teine. Istusin ja vaatasin enda ette .. Tol momendil ma ei tundnud enam midagi. Ei kahetsust, ei rõõmu – midagi. Tühjus. 

Ühel hetkel tõusin püsti ja asusin kindlameelselt teele ja ei, mitte selle naise juurde vaid järve koos riiete, saabaste ja kogu täiega. Järves aina sügavamale liikudes polnud minu sees vähimatki kahtlust. See oli sama kindel otsus kui metsa maha põletada. Jõuliselt lõppmatusse liikudes tundsin selle elu kõige enesekindlamat hetke, kindlat otsust, tahet, seda mida olime Mariga otsinud .. 

Nägin, kuidas hing tuli kehast välja ja minu elu selle mehena oli lõppenud. Hing juhatas mind läbi elatud elu, andes mulle kolm õppetundi: 

• Metsa ei oleks tohinud põlema panna. Kättemaks ei anna kunagi soovitud tulemust. 
• Oleksin pidanud astuma selle sammu valguse suunas, sest see naine sel eemal oleks oma armastuse ja headusega parandanud mu haavad ja taastanud usu armastusse. 
• Enesetapp oli viga. Raisatud elu ja mõttetu surm. 

Meditatsioonist välja tulles vaikisime Mariga mõlemad mõnda aega. Padi, millel mu pea toetus oli pisaratest läbimärg. Ma lihtsalt lamasin, vaatasin lakke ja olin sōnatu. 

Me kumbki ei osanud oodata, et enesetapp on see, kus ma end kõige enesekindlamalt tunda võisin. Mis peale Mari laususki:“ .. tavaliselt inimesed ei näe ikka nii selgelt.“ See mida mina nägin ja kogesin oli enneolematu. Pilt oli selge, tunded olid minu sees päris ja .. Ma tapsin end, sest mu viha ei lasknud mul enam elada! Seal oligi vastus. Minu (viha)tunded võivad olla nii tugevad ja jõulised, et läbi selle suudan kergelt hävitada enda ja teised.

Kuna eelmises elus otsustasin tunnetest vabanemise asemel end tappa siis sain selles elus sama kogemuse, et eelmise elu õppetund uuesti läbi teha ja seekord ka lahendada. Tore, mõtlesin Mariga meditatsiooni analüüsides, nüüd kannatan siis sellepärast, et kurat eelmises elus elada ei osanud. Minu sees oli tol õhtul ja järgevatel kuudel nii palju tundeid .. aina enam ja enam käisin seda teekonda uuesti läbi. Ma mäletan sellest siiani igat hetke, värvi, isegi lõhna ja kogetud eelmise elu tundeid. See oli üks võimsamaid meditatsioone, mida ma siiani kogenud olen. 

Tol õhtul, seal päiksekiirtega kaunistatud kuldses toas, mis peale 3h teraapiat polnudki enam nii kriiskavalt valge, mõistsin, küll läbi trotsi, et kui ma praegu seda olukorda (enda tundeid ja emotsioone) lahendama ei hakka, siis ma kaotan enda. Jälle. 

„Raisatud elu ja mõttetu surm.“  

Ma ei olnud nõus seda elu raiskama. Tuletades iseendale meelde – kui Sa tahad midagi oma elus muuta, siis pead Sa tegema midagi täiesti teisiti. 

Ma otsustasin, et ma proovin iseenda nimel õppida ja selgeks teha mis on andestus, andestamine ja kas alati peab üldse andestama? Mis on andestamise aseaine? Kuidas lasta lahti mitte enam armastusest vaid vihatundest ja seda nii, et Sa ka päriselt tunned, et kauaelav viha on kadunud? Mida tähendab elada oma elu rahus? Elada nii, et Teda vaadates ei tunnegi enam midagi? Kuidas see käib? Kuidas andestamine käib? Mida selleks tegema peab? Mul polnud aimugi! Aga vähemalt oli mul nüüd jälle üks uus eesmärk. 

Ajamöödudes mõistsin ja sain aru, et mōned asjad siin elus on siiski andestamatud ja alati ei peagi ega saagi kõigile ja kõigele andestada. Aga sa saad teha rahu! Kuidas? Sellest juba järgnevates lugudes .. 

Mis on Sinu arvates andestamatu tegu?