“Mul ei ole kedagi vaja.”

Ma olen selle tühja lehe ees istunud juba mitu tundi ja kell on taaskord saanud öö. Selles ei ole midagi imelikku, et ma taaskord öösel oma blogi kirjutamisega alustan. Mulle meeldib kui maailm magab ja mina saan vaikuses oma mõtteid kirja panna. Kell on 00:36 ja on 16 august 2024, väljas sadas just vihma ja tunnen kuidas mu kauaoodatud sügis hiilib aina lähemale. Olen oma hallides toonides magamistoas, küünlad põlevad ja kuulan oma kirjutamiseks mõeldud spotify listi, kus Camylio laulab .. „we’re holding on what we need to let go“, kustutan kirjutatut ja siis alustan jälle otsast. Juba mõnda aega tunnen, et esimesed read on alati kõige keerulisemad, „ .. kui vaid saaks loo liikuma,“ mõtlen endamisi kui taaskord algust teen, lootuses, et seekord jäävad need read pidama. 

Peale eelmist peatükki jäin mõtlema millest ma edasi tahaksin kirjutada. Kas rääkida sulle nüüd koolis kogetust või liikuda otse tänasesse päeva, et saaksin Sulle avada oma praeguseid mõtteid ja elu? Otsutasin, et hüppan mõneks ajaks aasta edasi. Tulen siia, päris ellu, siia, mis toimub mul nüüd ja praegu ja küll Sa mu koolitarkusest järgnevates lugudes ehk aimu saad. 

Minu esimene aste Holistika instituudis hakkab lõpule jõudma ja septembris algab juba eelviimane moodul. Alles ma läksin, hing värisedes, teadmata mida oodata oma kooli poole ja nüüd valmistun juba lõputööks ja teen ära teraapiad, mida mul lõpetamiseks vaja on. Endale kohaselt olen ma kõik jätnud viimasele minutile aga selline ma kord olen. Mõndade asjadega lihtsalt on nii, et ei viitsi pikalt ette mõelda ja hakkan tegusema alles siis kui aeg juba üsna halastamatu kiirusega tähtaja suunas liigub. Mäletan, et kogemusnõustaja lõputööd, mis ōpetaja hinnangul oli rühma parim, alustasin ma täpselt kaks päeva enne oma tähtaega, seega ma ei muretse. Olen oma kirjutamise oskuses ja mõtetes üsna kindel ja kui aeg õige, küll seegi lõputöö mul kirja saab. 

Aasta on saanud vahepeal ka minu esimesest teraapiakogemusest ja nüüd paar nädalat tagasi õnnestus mul taas Mari teraapiaruumi sisse astuda. Seekord kohtusime juba uuel aadressil. Teraapiaruumis olid uued värvitoonid, uus vaade aknast, uued toolid ja isegi laud oli uus, klaasist. Mõtlesin endamisi, et uus ruum ja uus naine kes sinna sisse astub. 

Mari võttis mind taaskord sooja naeratusega vastu. Vesi oli juba klaasidesse valatud ja salvräti pakk laual mind ootamas. Etteruttavalt võin öelda, et kui aasta tagasi jätsin teraapiaruumi kogu maailma pisarad siis seekord jäi ruum mu pisaratest kuivaks.

Kuigi mina ei plaaninud ega tahtnud üldse oma laste isast rääkida, viis Mari ise jutu temani ja küsis „Kuidas Sul selle andestamise ja vihaga lood on?“ Ma keerasin pilgu aknast välja, tõmbasin põlved endale kaissu, hoidsin salvrätti käes ja vaikisin. Mari ei katkestanud minu vaikust ja ootas, kuniks mina vaatasin tumehalle pilvi ja sealt esimesi langevaid vihmapiiskasid, mis neljanda korruse aknale valgusid. „.. huvitav kas maailm nutab nüüd minu eest vōi polegi sedasorti pisaratel enam minu elus kohta?“ mõtlesin vaikselt, kui tuules tumehalle pilvi liikumas nägin. 

Mida üldse andestamine tähendab? Kuidas sellest saada aru? Pole ju nii, et ärkad ühel hommikul üles ja tunned, et no vot nüüd olen andestanud?! Või on? Minu jaoks on sõna ANDESTAMINE midagi nii suurt, tähtsat, ilusat ja püha, et seda ma Tema puhul kasutada ei saa, küll aga võin kasutada sõna RAHU ja see tundub mulle kuidagi .. õigem. „Rahu ja andestamine võivad olla ju üsna sarnased, sest mõlemad tulevad üsna ootamatult ja siis kui Sa sellele enam ei mõtle, taipad ühel hommikul, et midagi on Sinu sees lahustunud,“ just nii püüdsin ma Marile oma sisemaailmas toimuvat seletada. 

Mari puudutas oma jutuga veel kohti, mida mina puudutada ei tahtnud. Rääkisime mulle kerge vastumeelsusega, uuest kaaslasest, paarisuhtest, armastutest ja usaldusest. Ma ei arvanud sellest midagi. Päriselt! Olin (või olen?) veendumusel, et mul ei ole kedagi vaja! Tean, et see on trauma tagajärg ja üdini end kaitsev lause aga mulle sobib nii .. praegu. 

„Ma ei mõista, miks ümberringi mulle koguaeg mingit kaaslast tahetakse peale suruda – kaaslast, meest, armastust mida iganes,“ arutlesin tugitoolis, samal ajal endale kolmandat klaasi vett valades. „Mul on kõik väga hästi! Mul on töö! Mul on lapsed! Mul on siht! Mul on eesmärgid! Mul on mu kari! Mul on kõik olemas, et olla õnnelik,“ mis peale Mari vaid naeratas ja ütles, „Ma tunnen ja näen, et oled selline kindlameelne ja tugev naine, kes kõigest läbi murrab aga midagi sinu sees ikkagi on ja kas see võib olla äkki igatsus armastuse vastu?“ Suunasin pilgu jälle aknast välja ja surusin salvräti endale pihku. ..“,mul ei ole selleks aega ega tahtmist!“ 

Mari arvas, et uue rännaku eesmärgiks võiks olla minu eelmise elu kõige õnnelikum hetk – hetk, kus kogesin sügavat rahulolu ja kergust, hetk kus olen päriselt õnnelik, et näeksime koos millised on sellise elu õppetunnid. Olin selle mõttega nõus. Sättisin end voodise pikali ja vaatasin lakke. Minu sees oli esimest korda mingit sorti ärevus ja esmakordselt kartsin, et äkki see rännak ei õnnestu ja ma ei suuda enda meelt nõnda vagistada, et näha seda mida mul vaja on. Ma eksisin. 

„..tee minu südameruumi oli erinevalt teistest kordadest väga lihtne ja ma leidsin kohe selle õige ukse üles – valge ja kuldsete detailidega, õhkõrnad valged kardinad ukse ees lehvimas.

Minu teejuht oli seekord valge helendav tuli, kuma nagu tähesära, mis mind endaga kaasa viis ja kellega koos ma end tühjalt heinamaalt jalutamast leidsin – paljajalu ja valge kleidiga. Olin naine. Ilus, noor, sale naine. Helepruunide, natuke sassis, kuid pikkade juustega, kahekümnendates naine. Üksik naine. 

Rändasime koos kuniks torkivatest heinakõrtest mu jalge all said siledad munakivid ja minu ees oli käänuline külavaheline tee. Looklev munakivi tee oli kahelt poolt ääristatud vanade tumedates toonides majadega. Majade ees olid inimesed, vanaaegsed toolid, lambid, sildid ja viidad. Kõndisin nende majade vahel ja tundsin pilke enda peal. Iga sammuga mida tegin katkestasid majade juures olevad inimesed enda tegevuse ja suunasid pilgu minule – nad imetlesid mind ja minu helendavat kuma, mis sompus ilmale valgust ja sära tõi. Ma justkui hõljusin kerguses ega märganud, kes need inimesed on, kes mind vaatavad. Millised nad välja nägid, kas nad naeratasid – ma ei tea. Ma lihtsalt kulgesin maailma kõige suuremas hingerahus ega lasknud end millestki häirida. Olin justkui pimestatud kergusest ja õnnetundest, milles see kuma mind mööda seda tänavat kandis. 

Ma austusin sisse ühte väga vanasse raamatupoodi, mille krigiseval uksel oli väike kelluke, mis minu sisenemisest märku andis. Minu ninna tuli vanaaegsete raamatute lōhn ja tundsin aina enam kui õiges kohas ma olen. Ma vaatasin vaimustunult neid sadu riiulis olevaid vanu raamatuid, kus igasühes oli peidus oma lugu, lugu mida ma lugeda tahtsin. Ma imetlesin kõike enda ümber mida nägin ja käega katsuda sain. Ma vaimustusin nii vähesest, et mulle ei olnud rohkemat vaja, kui see mis mul juba olemas oli.

Olin oma väikses kodus, kus oli üks väike aken vaatega aeda. Toas oli üks tool, mille ees oli üks laud. Laua peal oli üks paber, üks kirjutusvahend ja üks valge küünal tumedal küünlajalal. Ma istusin seal laua taga, oma valge paberi ees, vaatasin aknast välja ja olin lihtsalt maailma kõige õnnelikum inimene. Üksinda. Vaesuses aga õnnelik. 

Me liikusime ajast edasi, sinna, kus olen keskealine. 

Olin sellest noorest naisest nii palju erinev. Kergelt sorakil juustest oli saanud viimse karvani tugevalt kinni seotud krunn. Paljaste jalgade asemel olid poolkõrged tumedad kontsakingad ja hõljuvast valgest kleidist oli saanud midagi korralikku ja „detailideni lihvitut“. Kõndisin sellel samal munakivi teel ja tundsin enda peal neid samu pilke aga mitte enam imetlevaid vaid minu üle naervaid ja pilkavaid. Tundsin, kuidas olen sama suur kui majad millest möödusin ja mind vaatavad inimesed olid minust hulga väiksemad. Tundsin, et olen hästi suur, kole ja paks naine. 

Seal tänaval kõndides, ma häbenesin end. Ma tahtsin teha end kuidagi väiksemaks, tahtsin end varjata, tõmmates end küüru ja käega varjates enda nägu. Minu kergusest ja hingerahust oli saanud kohutav kurbus. Nagu keegi oleks surnud ja sellega kaasnev tohutu üksindus. Ma olingi üksik, mul polnud pere. 

Me liikusime ajast edasi, minu viimasesse elutundi. 

Olin oma väikses voodis, vana ja üsna krimpsus. Voodi kõrval oli väike pruun öökapp, millel põles küünal ja kõik ümberringi oli vaikne ja pime. Oli näha, et olen elanud pika elu. Pika ja üksiku. See peatselt surev naine seal voodis oli endiselt kuidagi nii tugev ja samas okkaline. Öeldes vaikelt, endamisi: „Oleks pidanud armastama. Oleks pidanud kellegi valima. Oleks pidanud armastama.“ Kahetsus. 

Hingel oli aeg kehast lahkuda aga naine seal voodis ei olnud nõus laskma oma hingest lahti. Tundsin, kuidas ma (ta) pole valmis surema ja ütles(in) „ma tahaksin seda elu uuesti elada, et armastada kedagi.“  Hing oli tugevalt käte haardes ja peatselt surev naine hoidis temast kramplikult kinni öeldes „Kurat ei sure!!“ Ta tahtis nii väga elada aga uuesti, seda elu ega suutnud endale tunnistada, et see siin on lōpp .. kuniks kätest kadus jõud ja hing sai vabaks. 

Hingega rännakule minnes käisime kōik kolm eluetappi uuesti läbi. Hing näitas mulle, mida mina ei näinud. Näitas mulle inimesi, kes kahekümnendates mind imetlusega vaatasid. Ja seal ta seisis, heinakõrs suus, kaabu peas, beezikas särk seljas, käsi taskus ja vaatas mind suure ja laia naeratusega – mees, pikk ja laiade õlgadega mees, kellest oleks saanud minu mees ja minu laste isa. Mees keda ma ei märganud oma kerguse ja hingerahu lummuses. Mees „keda mul vaja ei ole“ sest mul on kõik juba õnneks olemas. Nüüd nägin selgelt kuidas ta seal seisis ja mind ootas. Kuid kellest ma enda elu jooksul lihtsalt mööda kõndisin, teda kordagi märkamata. 

Naervad ja alandavad pilgud minu suunas oli minu ettekujutuse vili, nagu ka see, et olen suur ja paks naine. See kõik oli minu enda peas ja tegelikult olin ma endiselt ilus ja naiselik aga nüüdseks juba üksindusest nii kibestunud, et andsin endale kogu maailma negatiivsed hinnangud, tekitades iseendas häbitunnet ja tõrjutust.

Hing andis mulle mõista,et kui ma oleksin enda ellu armastuse lubanud, võtnud vastu mehe ja perekonna, poleks ma enda elus midagi kaotanud vaid võitnud ja mul oleks võinud olla ilus elu lõpuni välja. 

Rännakult tagasi tulles, oma südameruumis istudes ja teejuhti ära saates sain teejuhilt vaid ühe sõnumi: „KAS SA NÜÜD SAAD ARU?“ ja läinud see valge kuma oligi, jättes mind oma südameruumi istuma .. 

Ma olin sõnatu. Jälle.

Mari paljundas rännakult üles kirjutatud materjali ja mina lihtsalt lamasin ja vaatasin lakke, täpselt nii nagu aasta tagasi seal kuldses toas. Ajasin end vastumeelselt voodist püsti, kuigi tegelikult oleksin tahtnud seal teki all veel tunde lihtsalt olla. Istusin tugitooli, jōin vett ja vaatasin Marile otsa, „Mina ei oska enam mitte midagi öelda, see kõik oli nii ootamatu.“ Mari nagu ikka, naeratas. 

„Mees ei mahu minu õnnelikku ellu. Mul pole suhte jaoks aega, mul on ju kool, lapsed … jnejne. Ma ei taha, et keegi tuleks minu rahulolu rikkuma,“ olen ma seni oma vallalise elu sõbrannadele põhjendanud. Alles nüüd, peale seda holistilist teraapiat ja rännakut (millest ma just sulle rääkisin), kuulates oma südant tundsin, et aga äkki tõesti võiks seal ikkagi keegi olla. 

Mul oli tegelikult pikalt „eemalt vaatamiseks“ üks mees nö „väljavalitud“. Mees, kelle minu süda ühel novembrikuu hommikul täiesti ootamatult „ära tundis“ ja kellele ma seetõttu soovisin väga endast märku anda. Ma tundsin nagu ma tunneks teda juba ammu aga ootasin ikka kannatlikult õiget hetke, ootasin kuid, ma ütlen Sulle ausalt K U I D .. ligi 10 vist, et temaga ühendust võtta. Ma tundsin koguaeg, et miski nagu takistab mind ja talle kirjutamiseks „pole veel õige hetk“ kuniks mõtlesin, et okei ehk oli see rännak mulle märgiks, et ma peaksin temaga siiski nüüd ühendust võtma?!  Ma ei teadnud tema elust endiselt midagi, kuna sotsiaalmeedias ega ka mujal ta enda eraelu väga ei kajastanud, siis jäi mulle vaid aimata, kas tema elus vōiks keegi olla või on seal ehk mulle ruumi? 

Mõned päeva enne, kui otsustasin, et nüüd aitab ootamisest, olin oma sõbrannale öelnud, et „Mina ei ole selline naine, kes end teise perekonna vahele pressima hakkab.“ Ja siis avastasin, et mees kellele 10 kuud olin plaaninud endast märku anda, oli saanud mõned nädalad tagasi isaks. 

Tal on perekond.