🖤

MINA KAKS AASTAT TAGASI

25.august 2022 

„.. ärevus minu hinges tahtis mind tappa. Mu sisetunne kisendas mulle juba mitu tundi enne,  et see on meie lõpp. Ma kõndisin rahutult ühest toast teise, vanad dressipüksid jalas, juuksed kerget sassis ja silmad.. silmad olid juba paiste nutetud, veel enne, kui Sa mulle üldse midagi õelda jõudsid. Ma vaatasin aknast välja, ootasin Sind .. lilledega, sest nii oli see ju alati olnud. „See pole võimalik, see on uni ja see ei ole päris. Ma murtsen asjata,“ püüdsin ma end enne Su tulekut rahustada. Aga tegelikult ma teadsin juba Sind uksel nähes, et ma suren täna.“ 

On siiani võimatu panna sõnadesse seda hetke kus me koos kahekesi olime. Lõputud pisarad meie mõlemi silmist reetsid seda, mis sisemaailmas toimuda võis. 

MINA TÄNA, KAKS AASTAT HILJEM 

25. august 2024  

Ootsin seda aega pikkisilmi, mil sellest õhtust saaks mööda kaks aastat. Kaks tundus mulle kuidagi piisavalt pikk aeg, et mitte enam tunda hingekriipivat valu või okast enda südames. Ootasin, et aeg liiguks edasi ja mina saan ometi ärgata hommikul nii, kus tunnen, et mu elu on parem kui mu unenäod, kus sa tihti käisid ja end oodata palusid. „.. ma ei saa veel tulla. Palun oota mind,“ 

Aeg möödus ja ma ei näinud Sind enam, unenäod jäid harvemaks – suvest sai sügis, sügisest sai talv, talvest kevad ja kevadest uus suvi, millest saab peagi jälle sügis. Nii nagu muutusid aastaajad ja elu meie ümber, muutusin ka mina. 

Uus leht ja algus, raamat, kuhu oli võimalus kirjutada täiesti uus elu. Mõistsin, et see uus võimalus, mis mulle anti võib olla selline nagu ma olen oma südames päriselt unistanud ja soovinud. Tundsin ühtäkki, et maailm on vaba ja valla. Mul on võimalus elada just nii nagu ma olen tahtnud.  See oli traagika ja õnnistus samal ajal. 

Ma otsustasin ja soovisin tegelikult juba ammu olla päriselt MINA ISE! Ma olin nii kaua endal lasknud maski kandnud, et selle eest võtmine, ühel suvaliselt teisipäeval, tundus lihtsalt juba kummaline ja võimatu. Minu uus algus andis mulle võimaluse, võimaluse olla mina ise. Võtta end vastu sellisena nagu ma olen ja lubada seda ka teistel teha. „See maskita Grete meeldib mulle palju rohkem,“ ütles üks sõbranna mulle kord ja ma nõustusin.  

On võrratult lihtne elada iseendana. 

Täna keskpäeval, kandes oma siidist hommikumantlit, tõstsin oma pokaalis oleva mulli oma huultele, hoidsin süles iseendale kingitud roose ja suunasin pilgu samast aknast välja kus kaks aastat tagasi ärevusega Sind ootasin ja tõdesin, et elu on võimatult ilus, kui võtta keegi oma avatud südamega vastu, nii nagu mina Sind kord võtsin. Lubades endal armastada, kogeda koos elu, kuulata teineteise mõtteid ja naerda südamest, luues imelisi ja unustamatuid mälestusi ja kui kord elu tahab, siis lihtsalt lasta tal minna, maailma suurima tänutundega, et Ta kord oli. 

🖤