2024 tagasivaade ehk eluterved ja olulised muutused!

26.12.2024 

Vaikus.

Nii palju vaikust pole minu sees mitte kunagi olnud ehk see on ka põhjus, miks siia blogisse pole mitmeid kuid enam kirjutama sattunud. Olen elanud oma vaikses  maailmas ja olen end praegugi oma kodudiivanil helehalli pleedi sisse mässinud. Vaatan oma kauneid jõulutulesid, põlevaid küünlaid, ehteis kuusepuud ja tunnen, et sellest vaikusest üks lugu kirjutada on mulle päris suur väljakutse. 

„Kas ma peaksin endale ühe pokaali punast veini valama?“ mõtlen endamisi, kuigi kell on alles 15:25 ja on teine jõulupüha. Tegelikult see ei olnud küsimus .. kui talv siis punane, kui suvi siis valge, kui sokolaad siis Karlfazer jne aga, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma märkan end alati mulli ajavat, kui midagi head pähe ei tule, nagu praegu. Mulle on alati kõige keerulisem lugu käima saada, kui algus on juba tehtud siis ei saa enam pidama ja siis leian end iseendaga arutlemas, et äkki 2000+ sõna on Sulle kuidagi raske ja väsitav lugeda? Eks ma suuresti kirjutan seda kõike ka iseendale, et mul oleks alati meeles, kust ma tulen ja kuhu ma liigun. 

Võtan lonksu veini, kuulan moodsal viisil kamina praksumist ja … stardime. Stardime minu 2024 aasta rännakule, kus vaatame koos üle milline see aasta täpsemalt oli ja mis see „minu elu suurim muutus,“ siis on, millest ma põgusalt juba varasemalt instagramis kirjutanud olen. 

2024 aasta alguses valitses minu sees üsna kontrollimatu müra. Oskamatus seda vagistada ajas mind hulluks – sundmõtted, kahtlused, ebakindlus, hirm paista rumal, olla naerualune või sattuda häbisse mõnes laudkonnas, kust alles naerusui elust sai räägitud. Mind saatis suur „kajakateparv“ kus iga lind tähistas ūhte eelmainitud märksõna. Ma kartsin inimesi ja seda, et mind ei võeta omaks. Tundsin hirmu inimeste pilkude ees, sest need muutsid mind koheselt ebakindlaks. „Kas ma olen naeruväärne?“ küsisin endalt, kui märkasin kedagi end pikemalt jälgivat. 

Tead ju küll neid hetki, kus oled end täiega kogunud ja lennanud siis näiliselt suure enesekindlusega peale ja siis tajud üsna kiirelt, et tegelikult ei huvita Sa kedagi. Sind  ei kaastata vestlusesse ega kõnetata. Vaatad enda ümber inimesi, istud ühises lauas, justkui oled üks kõigist aga tegelikult tajud, et mitte kedagi ei huvita Sinu kohaolu? Minu õnneks või siis õnnetuseks tunnen ma kohe ära, kas ja kuhu ma olen oodatud, kes mida tunneb ja mis energia õhus liigub. See tunne ei valeta mulle kunagi! Tundsin seda tunnet selle aasta jooksul mitmeid kordi aga kuna ma ei saanud siis veel enda sisemisest häälest päriselt aru siis ikka ja  jälle ronisin kohtadesse, kus kohaolus mõistsin, et kurat, mu sisemine hääl ju hoiatas mind. 

Lisaks ebakindlusele ja oma sisemise hääle mitte kuulamisele oli mul väga keeruline alustada jaanuarikuus uut teekonda oma vanas töökohas, kus kõik oli nii tuttav ja samas nii võõras. Uuesti alustada kohas, kus minnes vandusin, et „ei iial enam,“ oli nüüd saamas minu pääseteeks. Minu kindlus ja igakuine sissetulek mis andis mulle ja poistele võimaluse üle aastate „lahedamalt“ elada. Esimesed kuud olid mulle vaimselt põrgulikult rasked ja ma nutsin tihti nii kodus kui tööl olles, „ma ei saa sellega enam hakkama, ma ei kuulu siia.“ Tundsin jõuestust, üksi olekut ja mõtlesin mitmeid kordi loobuda. Mind saatis see hirm, millest eelnevalt kirjutasin, „.. mind ei võeta omaks,“ aga siin ma olen, peaaegu aasta hiljem. Ma pidin endale alguses pidevalt meelde tuletama, miks ma seda teen ja miks siin olen. Kindel töö andis (ja annab) mulle võimaluse rajada tee oma tulevikku, et ma saaksin ehitada üles enda karjääri ja elu, mida ma elama hakkan. Iseenda ja oma poiste nimel. Just see pani allaandmise asemel mind pingutama – pidev meeldetuletus, miks!? Minu miks ei luba mul loobuda ka siis kui mul on raske ja ka siis mitte, kui mind saadab tunne, et mind ei ole võetud omaks. Mingitel hetkedel ma mõistsin et „omaks võtmise“ asemel on oluline väärtus, mida kindel töökoht mulle ja mu poistele pakub! Ma viisin oma fookuse mujale ja keskendusin tööalaste suhete loomise asemel oma igapäeva tööle.  Ma hindan seda kõrgelt ja olen tänulik, et saan luua väärtust ettevõttele, klientidele ja läbi selle liikuda oma rajal edasi. 2024 märksõnad tööalaselt – fookus, miks, minu eesmärgid ja poisid.

Minu pingutuste eesmärk on tulevik. Minu tulevik, see mida ise siin samm-sammult rajal. Minu plaan. Ka blogi oli üks plaanidest tuleviku jaoks, mis ootas ligi poolaastat avaldamist. Ootas enesekindlust. Ootas julgust. Ootas oma aega, mil ma olen piisavalt valmis, et võtta vastu kõik see mis see, mida blogi mulle kaasa võis tuua. Tunnistan ausalt, ma kartsin. Väga! Kartin tunduda rumal, et mu tunded on rumalad ja minust saab mõnes lauas naerualune. Kartsin teiste arvamust – lolliks jääda. Tundsin piinlikust aga tunne minu sees oma blogi ja lugu avalikustada oli nii suur. See oli võitlus iseenda ja oma hirmudega, kuniks 01.03.2024 ma oma blogi avalikustasin, oma sünnipäevakuul. Blogi oli justkui minu 35 eluaasta tähistamiseks ilus kingitus iseendale,  kuhu sai kirja pandud kõik see, mis minu südames elas. Ma olen siia pannud kirja kogu südame ja laotanud end avalikult laiali, kuidas on võimalik tunda maailma suurimat valu, viha ja samas leida tee mõistmise ja andestamiseni. Vaikuseni. Minu blogi on minu südamehääl, kus vahel unustan, et see pole ainult mulle vaid ka Teile sadadele lugejatele, kes te siin lehel käinud olete ja minu mõtetega rännanud olete. 2024 mõte millegi uue alustamise osas – tunne hirmu, aga tee ikkagi!

Lisaks blogile tuli märtsikuus minu ellu üks inimene, kes muutis minu maailma. Jah, just nii oli. Ta tuli minu ellu täpselt õigel ajal, just siis kui ma teda  kõige rohkem vajasin. Minu muutus läbi kooli oli käivitunud, uus hakkas end looma, tööl algas kolmas kuu, blogi oli avalikustatud aga minu suutmatus enda tundeid ja mõtteid juhtida ja kontrollida ajas mind pidevalt segadusse ja tegi kuidagi .. ärevaks. Kõike oli korraga liiga palju saanud. Ma olin tihti üsna lost – minu süda ja meel rääkisid minuga aina valjemalt aga mu mõistus ei osanud seda vastu võtta, veel vähem seletada. Ma ei saanud aru, mis minuga täpselt toimub, kus ma olen iseendaga ja mida ma tegema pean? Ja siis ta tuli, piltlikult ettekujutades, latern käes mu õuele valgust tooma. Keegi, kes kergusega luges mu mõtteid, lahendas mu puntraid, andis mulle seletused kõigele, mida ma ise seletada ei osanud, lükates mind üha enam oma südame ja tunnetega ühendusse. Õpetas mind usaldama – isennast ja enda tundeid. Läbi tema mõistsin, et ma tajun tegelikult maailma õigesti aga ma ei osanud seda ise kuidagi sõnadesse panna. On imetlusväärne kuidas Blue oskab pealtnäha keerulise sasipuntra su jaoks korda sättida ja paari hetkega Sa lihtsalt saad aru. 

Blue õpetas mulle kuidas hoida oma energiat ja tuletas mulle tihti meelde, et pole mõtet põrsa moodi poris püherdada ehk ära anna Sind provotseerivale inimesele võimalust koos sinuga poris olla. Ta õpetas mind võitma ilma võitlust pidamata. 

Mida see kōik täpselt tähendab ja kuidas ka Sinul on võimalik oma elus iseenda ja oma emotsioonide üle 100% kontroll saavutada? Seda jagan ma sulle juba järgmisest postitustes, kuid kinnitan, et see on nii powerful tunne, kui sa võidad iseend ja enda emotsioone ja millegi negatiivsele reageerimise asemel Sa naeratad ja ühtäkki tunned, et Sa ei karda enam. Me jõudsime Bluega läbi tundide kestvat tööd minuga sinna, kus ühel hetkel ma ei kartnud enam kriitikat, inimeste pilke ja mis veel parem, mulle ei tulnud enam sellised hirmud ja ebakindlus meeldegi. Ühtäkki elasin nagu täiesti uues maailmas. Maailmas, millest ma isegi unistada ei osanud, et nii ka on võimalik. Minu vägi on minuga ja tänu sellele ei ole võimalik mind enam murda ja koos Bluega jõudsin ma oma väe juurde tagasi. Meil on Bluega olnud koos imeilus teekond ja ka Sinul, mu kallis lugeja, saab olema võimalus sedasorti teekonda uuel aastal alustada .. 

Miks ma ũtlen, et Blue tuli minu ellu just õigel ajal oli see, et mind on püütud peale mu blogi avalikustamist mitmeid kordi murda, alandada, naerda mu üle ja mind pisendada nt ühele kommentaarile mu kevadise blogipostituse peale „.. joon hommikukohvi ka kangemat kui tänapäeva lumehelbekeste või Sinu tunded.“ Vastasin lihtsalt „🖤” – Mina, kes ma varem võisin sõdida maailma otsa ja tagasi, püherdada põrsa moodi poris ja vastata sõnadega väga valusalt, andes endast parima, et oma “vastasele” haiget teha,  olin nüüd vaatleja. Blue õpetas mind reageerimise asemel vaatlema. Vaatlesin seda inimest kaastundega ja tõdesin, et õnnelikul inimestel pole aega Sind pisendada. 2024 mõte isiklikus arengus – minu vaikusest ja enesekontrollist sai minu võit! 

Lisaks Bluele aitas minu väge koju tuua ka Holistika Instituut, mille teekonda ma alustasin juba 2023 aasta septembris ja mille lõpetamise kohta sain tunnistuse 2024 aasta novembris. Selle perioodi vahele mahtus kaheksa moodulit nendest üks kuue päevane kevadlaager, kus metsade vahel kambakesi enda südant tervendasime ja loodusega üheks saime – kõik omal viisil. See oli koht kus lamasin hommikust ōhtuni looduses, värvisin värviraamatut, kuulasin Katariina mõtteid  ja tundsin esimest korda päriselt RAHU! Seda rahu mida minu hing otsis taga aastaid, mille vallandas valus lahkuminek ja mille tervenemisega sain hakkama alles sellel aastal. 

Kool oli see koht kuhu ma sain iga teatud aja tagant “põgeneda” ja kus oli võimalus end täielikult välja lülitada – tööst, lastest, kodust – lihtsalt olla hetkes ja lubada endal kogeda, terveneda ja maailmavaadet avardada. Mulle meeldis see vaheldus ja elu Tallinnas. Olen elevil, et september 2025 alustan ma uuesti oma teekonda, samas koolis, sama teemaga aga veel sügavamalt ja 1,2 aasta asemel 3 aastat ja ikka selleks, et liikuda oma viie aasta plaani järgi elus edasi.

Oma viie aasta plaani tegin ma juba 2023 aastal, mil paika sai pandud elu – suund – eesmärgid. Selle plaani järgi olen ma ka täis fookuses liikunud. Üks põhifookus ja väiksemad eesmärgid korraga, et juhtida end maksimaalselt elus edasi. 

2024 aasta põhifookus oli – tervendada oma hing ja süda! Terve süda ja hing on üks minu vundamendi alustaladest – TEHTUD! – ja sellega sain ma briljantselt hakkama. Annan endale 5+ ja patsutan õlale. Tubli! 

Väiksemad (kuid mitte vähem tähtsad) eesmärgid: 

1. Paremad ja sügavamad suhted ema ja oma tüdrukutega, sest head ja tugevad suhted tagavad meelerahu ja toetuse. Me vajame enda ellu inimesi, keda armastada ja kes meid armastaksid, kes on isetud ja keda Sa tead, et sa saad 100% usaldada! Ma andsin oma tüdrukutele aega ja tähelepanu, olin kuulaja ja vaatleja, olin kohal ja olemas – rõõmuga, sest teadsin, et iga koos veedetud  hetk on tugevama sideme kinnituseks. Ma nautisin neid koos veedetud aegu ja hetki väga  Just Ailiga tundsime koos, et meie sõprus on kasvanud uuele tasandile ja see on meie ühine koostöö ja panustamine kõige kallima valuutaga – ajaga! Samamoodi oma emaga, kui ma varem ei öelnud emale, et ma teda armastan või teda igatsen, siis nüüd olen ma seda mitmeid kordi teinud. Ema on küll pisut kohmetu ja ei oska sellele reageerida aga sõnu polegi vaja, kui osata ema silmi ja naeratust lugeda – tean, et ta mõtleb ja tunneb sama, ta ei oska seda väljendada. Sedasorti head suhted teevad südame soojaks ja annavad elule rõõmu ja värvi juurde. Ma pigem jagan ilusaid sõnu, kui olen vait – minu sõna võib olla kellegi südame puudutaja just siis kui ta seda vajab. Jaga head ja jaga rõõmu. 
2. Avalikustada blogi ja arendada enda kirjastiili ja oskust jõuda läbi sõnade filmina Sinu südamesse.
3. Lugeda igakuiselt raamatuid, kuulata podcaste ja arendada enda maailmavaadet, sõnavara ja veeta vähem aega seadmetes.
4. Minu poisid – olla rohkem kohalolus ja veeta nendega koos seda aega mida koos kunagi meenutada saame – viibida looduses, teha toredaid asju, rännata ringi, naerda ja luua mälestusi. 

2024 on minu jaoks olnud elutervete muutuste aasta! 

Muutsin mina, muutusid suhted, muutus maailmavaade ja muutub minu nimi. Nimi, mida olen 35 aastat kandnud on nüüd jõudnud oma teekonna lõppu. See on ilus hüvastijätt ja lahti laskmine iseendast ja sellest osast, mida endaks pidasin. See otsus ei tulnud üleöö. See kasvas minu sees vaikselt ja aegamisi, arenes ja õppis koos minuga. Ma olen läbi käinud Gretena võrratu teekonna, millest kõige ilusam on olnud  viimased kaks aastat, kus oli kasv läbi leina, valu ja murdumise. Ühel hetkel tundsin , et olen saavutanud Gretena täna kõik, millest olen unistanud – olen tervenenud, mu süda on taas võimeline armastama, olen murdnud mustreid, võtnud täieliku vastutuse enda heaolu eest, teinud kümneid teraapiaid ja sama palju meditatsioone ja rännakuid – kõik see on mind kasvatanud. Gretena kogetu on olnud üks võrratu teekond, areng, kasv ja õppimine, väljakutsed, valu, armastus – see kõik on olnud imeilus! 

Ma veedan veel selle aasta viimased päevad Gretena ja naudin seda kõike, kuhu ma iseendaga jõudnud olen. Lihtsalt hingan kergendunult ja vaatan tänutundega tagasi kōigele sellele, millest ma läbi olen tulnud. Minu mõtetes ja südames on sündinud läbi nende kogemuste uus naine, kes omab juba uut mõttemaailma ja kes tahab elada veel rohkem usalduses ja ühenduses oma südame ja oma sisemise häälega. 

2025 aasta saab olema selle uue naise loomine ja kujundamine. Põhifookus on keha ja selle eest maksimaalne hoolitsemine. Minu hing ja süda on tänaseks hoitud! Nüüd on aeg hakata hoidma oma tervist ja keha, luua enda ũmber naiselikkust, lubada endal olla rohkem naine ja hoida ennast parimail viisil. 

Kiara G. Beckeri teekond saab alguse 2025 aastal. 

.. ja Sulle mu armas lugeja soovin ma uueks aastaks rohkem julgust, paremaid suhteid, armastust, kohalolu rõõmu ja elu parimat elu. Leia enda sisemine hääl ja lase tal Sinuga rääkida. Kuula mis ta Sulle ütleb ja kuhu ta Sind juhatab. Leia usaldus ja tee neid asju, mis Sind päriselt õnnelikuks teevad. 

Sa oled mulle väga tähtis! Aitäh. 

Ja aitäh 2024, üks parimaid aastaid mu elus! 

🖤