Meie lahendamata teemad käivad meiega alati kaasas.
5 päeva enne uut teraapiat:
“Ma mõtlesin, et kui ma kolin teise riiki siis mul hakkab kergem aga tegelikult tuli kõik see minuga kaasa,” ütles mulle üks hea tuttav mõned nädalad tagasi. Ma mõistsin teda väga hästi.
Olen isegi põgenenud – kord kaugemale, kord lähemale. Mäletan kui istusin 2023 aasta märtsis Vietnamis üksinda oma rõdul ja vahtisin tuules õõtsuvaid palmipuid lootuses, et see mis hinges karjub vaigistub sealse rahuga. Lootsin, et kui olen tuhaneid kilomeetreid eemal jääb minust maha ka kõik see, mille eest põgenesin – vastupidi – kõik karjus veel valjemalt. Vaikuses oli nii suur müra, mida ma siis leevendada ei osanud ja tegelikult ei tahtnudki, sest see tähendas, et ma pean midagi jälle iseendale tunnistama ja seda ma ei soovinud. Istusin müras ja olin .. ah, lihtsalt olin. Vahtisin oma lakitud varbaküüsi, rummikokteil ühes käes ja suitsupakk teises, seintel jooksid väiksed gekod ja tundsin, et olen valmis tunnistamise asemel muutuma kasvõi selleks samaks gekoks, et siis seitsme tuule poole jalga lasta ja inimelu seal samas sisaliku vastu välja vahetada.
Minu viis tundmise ja tunnistamise ees on alati põgenemine olnud.
Selle aasta juunikuu on üles toonud nii minu tüdrukutel kui ka minus endas – midagi vana, midagi uut, midagi varjatut ja midagi peidetut. Midagi, mida sinna Vietnami rõdule püüdsin jätta – seda mida pole tunnistanud, seda mida arvasin oma hinges mitte olevat ja ka seda, mida arvasin, et ma kunagi enam ei vaja – armastust. „Loll sõna see armastus ja vajadus ja veel lollim tunne on soov(?) vajada armastust?!“ seletasin ma just äsja oma sõbrale, kes ütles vaid „mine kindlasti teraapiasse,“ ei ma ei lähe, jonnisin ma vastu nagu mulle kombeks on. „Mida ma talle ütlen? Tere, tere mina olen Kiara ja ma kardan armastada ja tegelikult ei soovi ma üldse midagi öelda ja tahaks hoopis jalga lasta.“ Jah, jalga lasta – põgeneda soovin ma alati siis kui asjad muutuvad minu jaoks ebamugavaks, kui ma pean ütlema midagi mida ma kardan, midagi mida ei taha tunnistada või midagi, mis teeb mind haavatavaks nagu armastus või tunded või hetk kui ma olen päriselt päriselt haiget saanud. Ma lähen lukku. Vaikusesse. Eemaldumisse. Kaon oma maailma ära, kus tasapisi vaikides istun ja vaatan üksinda, mis mu sees tegelikult toimub – õeldes ainsamatki sõna, mis võiks reeta seda, et olen kord haiget saanud. Nii olen ma käitunud igas oma suhtes, kus pole kordagi oma kaaslasele õelnud, mida ma päriselt tundsin, kui ma need vestlused tema telefonist mõne teise naisega leidsin. Ma vaikisin. Olin oma maailmas ja järeldasin, et ma pole kunagi iseendana mitte kellegile piisav. Minu süda pole piisav. Minu armastus pole piisav. Mina pole piisavalt piisav, et olla ainus naine kellegi elus – seda viimast on mulle minu iga suhe „õpetanud“ ja tänaks on sellest kujunenud teatav „normaalsus“, kus tunnen, et kedagi endale lähedale lastes pean hakkama ka „võitlema“ kõigi teiste naistega, et enda koht ikka oma valitud mehe kõrval säilitada. Tegelikult ma veel ei tea, kas ma üldse oskan rahunenult ja usaldavalt suhtes olla.
Soov olla armastatud on midagi, mille vastu ma ka aasta tagasi oma terapeudiga vaidlesin, sest ma tahtsin elada oma kinnimüüritud maailmas, kuhu keegi enam kunagi ligi ei pääse. Tahtsin mitte kuulata seda naeratavat terapeuti, kes „.. vajadus armastuse järele,“ mulle selgeks püüab teha, mina samal ajal salvrätt pihus aknast välja vahtimas.
Mina tahtsin end lihtsalt kaitsta – kogu maailma eest. Iseenda eest. Uue tunde eest. Ja ootasin, et Mari kinnitab, et mul hästi ja see kõik, mis ma ütlen on normaalne aga ei … Mulle tundus, et Mari ei mõistnud seda, et kui sa kord hinges sured, siis sa tunned, et peale seda mil su põlved on valust nõrgad ja sa karjud kõige meeleheitlikuma karje enda seest välja siis pole sul enam kunagi võimalik samamoodi armastada? Ainus mida sa tahad, on end kaista, olla müüritud maailmas, varjuda oma mulli ja hoida end, sest hirm uuesti sedasi langeda on suurem kui on olnud julgus tunda armastust või armastada.
Armastus kellegi teise vastu on midagi mida ma tõsiselt kartnud olen või kardan ma hoopis ennast armastades? Armastus uue mehe vastu vallandab minus sügava hirmutunde. Hirm anda oma süda jälle kellegi teise kätte, riskides taas sellega, et Ta ei oska seda hoida, ka minu lugu teades võib Ta mu südame taas murda. Lihtsam on olnud hoida end lukus, mitte tunda, mitte anda võimalus, mitte lubada, mitte anda võimalust kogeda hetki, kus süda võib hakata tundma rohkem, kui talle lubatud on.
Vajadus millegi järgi on midagi, mis paneb mind tundma nõrgana? Mulle endale vähemalt tundub nii, et kui ma midagi vajan, muudab see mind automaatselt nõrgaks ja haavatavaks, kellekski kellele saab taas haiget teha. Vajadus armastuse järele tundub mulle jällegi täielik … Ma olen olnud aastaid arvamusel, et ma ei saa endale enam sellist tunnet lubada ja seletanud seda sellega, et „mul pole selleks aega ega tahtmist“ ja see vastus on alati sobinud. Kuniks enam ei sobi. On asju mida ma ei saa ega taha iseendalegi tunnistada ja misasja ma sinna Mari juurde ronin, kaalutlen ma siin endamisi. Jälle see tuttav tool, laud, salvräti pakk, veekann ja lahke naeratusega Mari – ma tean seda kõike ja ma juba tean, mis sealt kõik tulema ka hakkab. See saab olema valus ja raske otsavaatamine oma hirmule ja ma tunnen igapävaselt kuidas keegi mu sees karjub vahetpidamata mulle, et “KUULE ÄRA MINE” ja teisipidi kuulen seda väikest häält mis sosistab vaevu kuuldavalt ja tasakesi, “see saab olema imeilus.” Nii ma siis pendeldan kord ühes ja kord teises mõttes. Tunnen hirmu, kardan tunduda loll, vihkan olla haavatav ja õrn ja vihkan tunnistada seda, mida olen aastaid eiranud ja mille vastu võidelnud olen. Mille nimel?
Ma tean et astun sealt uksest sisse ühena ja 3h hiljem tulen välja juba jälle natukese teise naisena, boonuseks on nutetud silmad ja suur kuhi uut infot. Õnneks ma tean kuhu ma selle infoga jooksen – jooksen otsemaid sinna kus tean, et minu emotsioonid on turvaliselt hoitud ja ma saan enda pea tühjaks rääkida nii, et ma ei vajagi sõnu vaid ainult kuulamist, mõismist ja kohaolu.
Tegelikult ma ju tean miks ma seda teen – see on suurema eesmärgi nimel. Järgmine samm uutsorti vabaduse suunas ja olen siiralt tänulik, et see kõik on üles tulnud, sest siis näen ma selgemalt seda mis kohaga enda maailmas veel tegelema pean ja see on ju tegelikult ilus! Ma tean ka seda, et see on järgmine samm lähemale minu Kuningale, kellegile, keda ma arvasin oma elus mitte kunagi kohtavat, kuid kes ometi on minu suunsas teel. Kuskil lähedal ja samas veel kaugel. Ma olen lubanud endale ja „Talle“, et minu eelnev elu ja seal olnud suhted ja mustrid ei tule uude suhtesse enam kaasa ja tänu sellele lubadusele olen ma valmis seal Mari kabinetis, jah vastumeelselt, aga siiski istuma, salvrätt pihus ja pisarsilmi aknast välja vahtima ja tõdema, et jah – ma vajan ja ootan seda armastust, millega ta kord vastu võtta aga enne pean ma selle iseendas leidma, avama ja sellele tundele ka päriselt otsa vaatama. Üks asi on oma süda avada, teine asi on see kõik ka vastu võtta, mida avatud süda mu teele tuua võib – sh ilusale tundele ka kõik vanad traumad, mustrid ja haiget tegevad mälupildid, mida kord armastades kogeda sain ja mis endast sügava jälje minu sisse jätnud on. Kui uueks alguseks on vaja käia veel kümneid kordi teraapias, siis seda ma ka teen – eelkõige enda pärast ja siis edasi juba meie pärast ja siis ikkagi enda.
Huvitav eks? Inimesed janunevad armastuse ja tunnete järele, deidivad ja panustavad aega uue kaaslase otsimiseks ja siis olen mina, kes tahab põgeneda – otsemaid, kuskile kaugele, et unustada kõik see, mida kord üks armastus kaasa toob sh ka ilu ja hetki, mis unustamatuks muutuvad, kuid ma olin või olen ma enam ei teagi, valmis sellest kõigest oma hirmu tõttu loobuma. Hirm olla mitte valitud ja oma enda tundega üksi. Hirm leida taas meie vahelt keegi kolmas. Hirm, et ajalugu kordub ja keegi ütleb mulle uuesti, et „Sina oled mind alati rohkem armastanud, kui mina sind, mina ei ole Sind kunagi päriselt armastanud“ Hirm olla mahajäätav või petetav. Hirm, et mu peas hakkab taas kohisema, mu käed värisevad ja valusad pisarad langevad mu silmadest välja. Hirm karta oma armastatut leidmas mind mitte enam armastamas – see kõik on vaid väike osa sellest mida kord kedagi armastades kogeda sain. Varjupool, mis kisendab mulle, et armastus = valu, mitte ilus tunne, mida teineteisega avatult ja isetult jagada. Tean, et selleks, et jõuda armastuseni ja selle vastuvõtmiseni pean ma kõigepealt võitma võitluse iseenda ja oma mineviku deemonitega – õppima taasusaldama ja leidma usu, et ka teisiti on päriselt ka võimalik.
Minu hirm on nagu loor, mis varjutab selget pilti, keelates mul kogeda suhet mida ma lõpuks vääriksin ja läbi hirmu lasen ka minna sellel, kes kord mu ellu ehk tahabki tulla ei millegi muu kui siira sooviga validagi kõikide teiste seast just mind.
Ma arvan, et see ongi ilus koht, kuhu vōikski tänase loo ja mõtetega punkt panna. Väike sisevaade sinna maailma, kuhu vaadata ei taha aga pea seda alati meeles – koht kuhu sa vaadata ei taha on alati koht kuhu sa vaatama peaksid! Senikaua käivad Sinu lahendamata teemad sinuga kaasas kuniks sa nendele otsa vaatad.
Ole julgem kui on Sinu hirm!